Isa kiri pojale koolitee alguse puhul

Lähed täna esimesse klassi, kuid pabinas olen hoopis mina. Ma ei muretse, et Sa hakkama ei saa või et Sulle koolis ei meeldi. Tead, ma kardan iseenda pärast. Kõige enam pelgan, et mina oma plõksimisega Su nii loomuliku õppimishuvi ära rikun. Seega otsustasin, et panen kirja kolm lubadust, mida kooli alustades Sulle annan.

Esiteks luban, et olen alati valmis Sind kuulama. Ma ei luba, et oskan Sind aidata, aga luban kuulata ja kaasa mõelda. Tõsi, teinekord võtavad Su küsimuste valangud «Vanamehe» multika stiilis «Aga issi, mis see on? Aga miks, issi?» võhmale, kuid pole hullu – peaasi, et Sul ikka küsimusi jagub. 

Teiseks luban, et ei tee kunagi Sinu eest kooliülesandeid. Mul oleks kindlasti põnev näiteks kolmanda klassi matemaatika tekstülesannete kallal pusida, nii nagu ma teinekord Su legodega mässan, aga Sind ei aita see ju kuidagi. Kui Sul koolis raskeks läheb – ja võid kindel olla, et vahel läheb – siis vaatame koos, mis teha annab. Vajaduse korral proovime teisiti või võtame hoo maha. Kuidagi ikka saab!

Kolmandaks – ära hinnete pärast põe. Luban, et mina ka ei põe. Elus ei loe hinded. Elus loevad oskused, teadmised ja tahe. Näiteks: ütled, et tahad saada detektiiviks. Kuigi ma täpselt ei tea, arvan, et eriti heaks salaagendiks saamiseks peab õppima tähelepanelikkust, kannatlikkust, analüüsimist, tiimitööd, kavalust ja palju erinevaid keeli. Ja seda kõike Sa koolis õppima hakkadki! Aga kui Sa salaagendiks siiski ei hakka, läheb neid oskusi kindlasti mõnel muul alal elus vaja, nii et ära muretse, et midagi asjata õpitud sai.

Kokkuvõetult soovin, et Sa koolis ei muutuks. Et jääksid alati sama uudishimulikuks, mänguliseks, lahkeks ja rõõmsaks. Põnevat kooliaega Sulle!

Sinu isa Rasmus

Artikkel ilmus 1. septembril Postimehe vahel ilmunud haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud erilehes Huvitav Kool.