Martin Jaško: Ida-Ukrainas toimuv on kahtlemata sõda

«Uudised, et lahingutegevuses hukkub ühe päevaga enam kui veerandtuhat inimest, ei jäta palju ruumi tõlgendusteks. Tegemist on reaalse ja laialdase relvakonfliktiga, mille mõlemal poolel on oma selged poliitilised ambitsioonid – Ukraina keskvõim seisab riigi ühtsuse eest, vastaspool soovib Kiievist sõltumatut võimu,» selgitas Jaško.

Samas aga läheb tema sõnul mõnevõrra keerulisemaks siis, kui püütakse defineerida venemeelseid separatiste ja Venemaa rolli selles. «Siiani küllaltki ebamäärasele konfliktimääratlusele on Ukraina riigivõim ise omajagu kaasa aidanud, suutmata kuni tänaseni avalikult ning selgesõnaliselt välja öelda, et riik on sõjas ning agressoriks on teine riik – Vene Föderatsioon.»

Sellel võivad olla aga oma mõistetavad õiguslikud põhjused, muu hulgas ka vajadus lähiajal viia läbi erakorralised valimised, leidis Jaško, lisades, et küll aga on poliitikute kommentaarides sõja mõiste tasapisi sisse tulemas.

Väga keeruline on üheaegselt pidada sõda, viia läbi riigireformi, hoida riiki pankrotti langemast ning säilitada seejuures inimeste toetus.

Kommunikatsioonikonsultant tõi välja, et just Ukraina kriisi meediakeskus, kus ta ka ise veel mõned kuud tagasi töötas, oli üks esimesi, kes juba kolm kuud tagasi otsustas kommunikatsioonis nimetada toimuvat selgelt sõjaks. «Sõja termini ühene kasutuselevõtt mõjuks rahvusvahelise konteksti kõrval jõulisemalt isegi riigis sees, aidates paljudel inimestel toimuvat enda jaoks paremini mõtestada,» märkis Jaško.

Valutuid lahendusi Ukrainale ei paista

«Riigisiseselt oleme tunnistajaks omamoodi rahvuslikule ärkamisele ja eneseusu tõusule. Paljud nooremad ukrainlased tunnistavad, et viimased 20 aastat on riigi mõttes olnud paigaltammumine ning talvise revolutsiooniga on esimest korda tekkinud tõeline lootus ausamale ja paremale ühiskonnale,» sõnas ta.

Mais-juunis Ukrainas töötades tegi Jaškot tema enda sõnul ärevaks valitsuse poolt rahva ootustega mittetegelemine. «Lihtsaid, kiireid ja valutuid lahendusi Ukrainale ei paista. Inimesed aga ootavad tajutavat nihet paremusse eelkõige oma igapäevases elu-olus.»

Tema sõnul võivad paljusid valitud tees panna kahtlema nii vabalanguses olev majandus, venima jäänud reformid kui ka eelseisev gaasi hinnahüpe. Seepärast on ülimalt oluline, et riigivõim suudaks edukalt laveerida inimeste ootuste maandamise ning valusate reformide elluviimise vahel, leiab Jaško.

Jaško tõi välja, et selle eelduseks on aga valitsuse ja teiste riigiinstitutsioonide usaldusväärsus, mille läbini korrumpeerunud eelmine võim on praktiliselt nullinud ning tänane valitsus on saanud palju usalduskrediiti, mille mahamängimine on suur risk. «Väga keeruline on üheaegselt pidada sõda, viia läbi riigireformi, hoida riiki pankrotti langemast ning säilitada seejuures inimeste toetus.»

Eesti valitsuse sõnad ja teod Ukraina toetamisel ei käi käsikäes

Küll aga on Jaško arvates rahva enesekindlust suurendanud uue presidendi valimine ja tuntav sõjaline edu venemeelsete separatistide käes olnud Ida-Ukraina alade tagasivõtmisel. «Inimestel on olnud aega toimuvas selgust saada ning oma sisemuses valida pool. Venemaa agressiivne käitumine ja räiged valed on kindlasti oma rolli mänginud seni kõhklevate Ukraina elanike poolevalikul,» sõnas ta.

Ta tõi välja et seni kuni Venemaa jätkab pingete kruvimist, relvade ja võitlejate saatmist, on Ukraina võimudel riigi terviklikkuse hoidmiseks ainult üks võimalus, milleks on jõu kasutamine.

«Saadud kaotused on liiga suured, et senisele teele selg pöörata ja tõenäoliselt ei leiaks oluline kursimuutus ka rahva toetust. Teisalt sunnib perspektiiv verevalamise jätkumisest olema avatud võimalustele erinevateks poliitilisteks kokkulepeteks.»

Jaško sõnul seisneb kogu olukorra kurbloolisus Venemaa edukas «jaga ja valitse» stiilis poliitikas Euroopa riikidele, mis on adekvaatse reaktsiooni enneolematult piinarikkaks venitanud. Sellegipoolest peab Ukraina sõltumata Venemaa ja ülejäänud maailma reaktsioonist konfliktile leidma oma tee, kuidas taastada miljonites oma elanikes taas usk ühtsesse ning edukasse Ukrainasse, märkis ta.

«Mõnevõrra murelikuks teeb asjaolu, et Eesti valitsuse sõnad ja teod Ukraina toetamisel ei käi alati käsikäes. Võimalustesse Ukrainale reaalselt nõuga abiks olla tuleks tõsisemalt suhtuda ja nendest haarata. Eesti on paljuski Ukrainale eeskujuks ning meie tehtavad või tegemata jäänud sammud hakkavad sedavõrd enam seal silma.»