Endine DDRi opositsionäär: kui inimesed diktatuuri ja demokraatia vahel enam vahet ei tee, on asjad halvasti

Kauaaegne Saksa parlamendisaadik, teoloog Rainer Eppelmann on DDRi üks kuulsamaid vastupanuliikumise tegelasi ning DDRi viimane kaitseminister. Viimastel aastatel juhib ta Saksa Sotsialistliku Ühtsuspartei Diktatuuri Uurimise Sihtasutust, mille koostööpartneriks Eestis on Eesti Mälu Instituut. Vahetult Balti keti aastapäeva eel väisasid organisatsiooni esindajad Eestit, et saada ülevaade siinsest ümberkäimisest diktaatorliku minevikuga ning luua ja süvendada rahvusvahelisi kontakte.

Mida mäletate te augustist 1991?

Loomulikult imetlesime me kolme Balti riiki, kes Nõukogude Liidust lahku lõid. Praegusel visiidil olen kuulnud hulga lugusid, mis kinnitavad teie veelgi suuremat tugevust ja julgust; et juba veel varem tulid kümned tuhanded inimesed lauluväljakule, et rahumeelselt revolutsiooni alustada, mis hiljem õnnestuski.

See oli ju ka Saksamaa jaoks väga põnev aeg: DDRi rahumeelne revolutsioon oli just toimunud, 9. novembril 1989 kukkunud Berliini müür, 3. oktoobril 1990 toimus Saksamaa taasühinemine?

Oli täiesti selge, et maailmas peab midagi muutuma. Enam ei tõstnud kommunistlikus blokis diktatuuri vastu pead üksikud riigid nagu 1953 DDR, 1956 Ungari, 1968 Tšehhi, 1970 ja 1980 Poola, vaid nüüd puhkes revolutsioon praktiliselt kõikjal. Gorbatšovi ametisseastumine tõi kaasa midagi seninägematut – muutused hakkasid toimuma mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu selle mõjusfääris.

Muutusi sai kogeda igaüks – kasvõi asjaolu, et levist kadusid kommunistlikud Vene propagandalehed. Äkitselt võis avalikult kritiseerida nõukogude poliitilist joont, kõik eelnevad aastad oli meile igal pool pähe taotud: õppida Nõukogude Liidult tähendab õppida võitjatelt. Sinna juurde tuli Eesti, Läti ja Leedu ajalooline taust ja teadmine, et need Balti riigid polnud sugugi vabatahlikult Nõukogude Liitu astunud. Jälgisime seda, mis juhtuma hakkab, lootusrikka ärevusega.

See, mida nägime, avaldas muljet – kuidas 20 tonniste kivirahnudega Toompead kaitsma mindi. Pilt noorest relvitust mehest ja kivist, millega seisti Vene tankitoru ees, püsib mu mälus tänaseni. Tookord jäid tankid kaitsetute inimeste ees seisma, kuid nagu me väga hästi teame, mitte alati pole see nõnda läinud. Nii et see oli äärmiselt lugupidamist vääriv, julge, fantaasiarikas tegu ühe arvuliselt väikese rahvakillu poolt. Möödunud sajandi 1980-ndate lõpu ja 90-ndate alguse Euroopa tähtsaimate vabadusvõitlejate hulka kuulusid kindlasti ka eestlased.

Kuidas on muutunud inimeste suhtumine oma riiki pärast taasühinemist? Eestis oli pärast iseseisvuse taastamist suur eufooria, nüüd kohtab isamaa aadressil aina suuremat rahulolematust?

Eks see ole mujal samuti. Saksamaa puhul kaasnes taasühinemisega ja vabadusega ka ootus teatavale heaolu tõusule. Oldi optimistlikud – lõpuks saame elada sama hästi kui nemad seal Lääne-Saksamaal!

Rahuolu riigiga sõltus aga sotsiaalsest situatsioonist – kui mõlemal oli tööd, lapsed leidsid edasiõppimisvõimaluse kodu lähedal tähendas see ootuste täitumist. Kõik need raamatud, mida võis vabalt lugeda, võimalus reisida kuhu süda soovis, kui oli vaid raha ja aega, käia teatris, kinos...suurepärane, kinnitavad paljud tänaseni.

Näiteks DDRi pensionärid räägivad, et taolisest pensionist nagu praegu oleks nad DDRi ajal vaid und näinud, nad on äraütlemata tänulikud. Asju, mille eest tänulik olla, on veelgi – kasvõi seesama Euroopa ühisraha, mis säästab meid tülikast valuutavahetusest ning võimaldab sama rahatähega tasuda nii Berliinis kui Tallinnas, kuhu me juhul, kui raha ja tahtsimist on, vabalt sõita võime.

Kuid kui meil pole ei raha ega tööd, rääkimata võimalustest selle leidmiseks, kui lastel pole võimalusi eriala omandamiseks, siis ollakse mõistagi rahulolematud.

Aga kuidas mõista seda niinimetatud ostalgiat, nõukaaja idealiseerimist kõikvõimalikes telesaadetes jms, mis vahepeal nii Saksamaal kui ka mujal, näiteks Eestis maad võttis?

Ma arvan, et see on kas kadunud või igal juhul kadumas. Poliitharidus kooliprogrammis, samuti erinevad temaatilised raamatud jms.on aidanud teadlikkust oluliselt tõsta. Minu arvates on Saksamaal neid inimesi ikka väga vähe, võibolla omaaegse nomeklatuuri liikmed, kes igatsevad ja räägivad DDR-ist kui «vanadest headest aegadest». Kui neilt nostalgikutelt aga küsida: kas igatsed tagasi igasuguste vabadusteta diktatuuri, kust polnud võimalik lahkuda, räpaseid tänavaid, defitsiiti, lagunevaid maju ja mida kõike veel, ei soovi seda küll mitte keegi.

Võtmeküsmus on ikkagi teadlikkus ja haritus. Mõne aasta eest läbi viidud uuring gümnasistide seas, kes olid sündinud juba peale DDRi lagunemist ning kel seega puudus isiklik kokkupuude, selgitas kahjuks välja, et sellest ajast teatakse häbiväärselt vähe. Küsitluste kohaselt ei tea viiendik kooliõpilastest saksamaa pärastsõjaaegsest poliitikast suurt midagi. Ehk teisisõnu 20% küsitletud gümnastistidest ei tunne nimesid nagu Erich Honecker või Willy Brandt. Aga kui sa ei tea, kes oli Willy Brandt, tähendab see, et sa ei tea pärastsõjaaegsest Saksa poliitikast midagi.

Aastal 2005 läbi viidud uuringus paluti aga nimetada olulisemad erinevused diktatuuri ja demokraatia vahel – kolmandik õpilastest ei osanud sellele midagi vastata. Kui seda teadmist pole kaasa saadud ei kodust ega ka koolist, on asjad juba väga kehvasti.

Vähene teadlikkus võib aidata dikaatoril väga lihtsalt võimule tulla. Vaevalt need, kes kunagi vabadel valimistel Adolf Hitleri poolt hääletasid, soovisid oma isamaad või miljoneid juute hävitada või siis sõtta minna. Ikka lubatakse paremat elu, rohkem tööd ja suuremat palka; vaadake kasvõi, mida Putin Krimmis teeb! Tihtipeale ei mõista aga rahvas, et häälega valimiskasti juures on väga lihtne oma hinge müüa – pärastpoole võib juhtuda, et diktaator tõmbab igasugused võimalused koomale, dikteerib sulle, kuidas sa elama pead. Ja kui nii ei tee, saad karistada.

Meie organisatsiooni ülesanne ongi inimesi õpetada seda vahet diktatuuri ja demokraatia vahel nägema.

Kuidas suhtuda diktatuuri kuritegudesse? On inimesi, kes leiavad: oli mis oli, unustame ja lähme edasi?

Tsiteeriksin siinkohal kuulsat kirjanikku Erich Kästnerit: «Meie mälu on üks kummaline asi. Kes tagasi vaadates minevikust head ei mäleta, kibestub ja muutub kurjaks. Kes tagasi vaadates halva unustab, on rumal.» Mina soovin kõigile, et me poleks ei kurjad ega rumalad. Et senitehtule tagasi vaadates küsiksime, nii üksikisik kui ka riik – mis läks nii hästi, et väärib jätkamist ning mis ei tohiks kunagi enam korduda.