Tallinna laht varjab mitmesaja aasta vanust merekindlust

Tsitadelli tõenäolisel ehitamisajal aastatel 1715–1718 oli suurtükkide laskekaugus veel nii väike, et Tallinna sadama kaitseks tuli merekindlustused ehitada otse merre. Eesti oli siis juba kindlalt Tsaari-Venemaa käpa all, ent üle mere pidas Rootsi veel Põhjasõja viimaseid lootusetuid lahinguid.

Tõenäoliselt peeti Rootsi laevastikku nii ähvardavaks, et kaitseks selle eest tasus merre kindlust ehitada.

Allveearheoloog Vello Mäss lausus, et Peeter I käsul hakati 1714. aastal ehitama Tallinna sõjasadamat koos kõigi vajalike kindlustustega, mida oli ka Maar­jamäel, Paljassaarel ja mujalgi.

Kümmekonna aasta eest ajakirjas Horisont kirjutatud artiklis tsitadelli kohta oli Mäss veel kahtlev, kas tsitadelli rajajad võisid olla ka rootslased. Nimelt oli juba Rootsi aja ühel kaardil Tallinna lahte paigutatud üks ehitis, mis võiski tema arvates olla praegune tsitadell.

Kogenud juhendaja abil

Praeguseks oli Mäss jõudnud aga arvamusele, et tsitadelli ehitajad pidid olema venelased. «Rootsi ajal polnud Tallinn sõjasadam,» põhjendas ta oma arvamust.

Laululava vastas, rannast 900 meetri kaugusel meres asuva tsitadelli varemed on praeguseks muinsuskaitse all, ent muinsuskaitse erilubadega lastakse sukeldujaid varemeid uudistama. Kolmapäeva õhtul sõitis varemeid vaatama sukeldumisklubi Maremark seltskond.

Sukeldumiseks tuleb läbida kursused, ent asjahuvilised pääsevad vee alla ka siis, kui leiavad endale divemaster’i või sukeldumisinstruktori paberitega sõbra, kes viitsib neid vee all kantseldada ja nende eest hoolitseda. Üks selliseid on sukeldumisklubi Maremark divemaster Rait Teder.

Põhimõtteliselt näeb see välja nii, et kuival maal seletatakse, mis toimuma hakkab ja kuidas erinevates olukordades käituma peab. Seejärel pannakse asjahuvilisele varustus selga ning vees hoiab kogenematu sukelduja oma juhendajast kinni nagu väike laps ema seelikust ja tutvub niimoodi veealuse maailmaga.

Sissejuhatava tunni käigus Rummu vangla kõrval karjääris tekkis korraks ka paanika – tundus, et veealune pole ikka inimese loomulik elukeskkond.

Kolmapäeval, järjekordsel kuumal päeval tekkis aga merepõhjas tunne, et praeguste ilmadega peakski viibima peamiselt vee all, kuni sügis kätte jõuab, sest seal oli mõnusalt jahe.

Eesti merevesi kipub olema sogane ja kaugele seal ei näe. Tsitadell asub sadamale tunduvalt lähemal kui hiljem samaks eesmärgiks rajatud Patarei kindlus, mistõttu Soomest tulnud Tallinki laevast piisas, et niigi viletsat nähtavust veel kehvemaks muuta.

Vee all ei saa vähemalt algaja ilma abivahenditeta üldse aru, kus ja kui sügaval ta asub. Kuna ka nähtavus oli kehv, siis ilmusid tsitadelli varemed nähtavale ootamatult nagu kummitus kusagilt teisest maailmast.

Kõigepealt tulid esimesed palgid, mille läbimõõt reetis, et need pidid olema võetud kaua kasvanud metsast. Järgmiseks tuli kõrge palkmüür.

Tegelikult oli müüre lausa kaks, üks oli ehitatud teise sisse, kokku moodustus müüridest aga umbes saja ruutmeetri suurune torni meenutav kärgkast. Kahe müüri vahel oli väike lõhe, sisemiste müüride vahele oli aga kuhjatud tihedalt paekive. Kokku on alles kolm kärgkasti.

Praegu on tsitadellist alles vaid varemed, mis ühtset tervikut enam ei moodusta. Mässi sõnul oli tsitadell aga kunagi valmis merekindlus, kuhu olid paigutatud ka suurtükid sadama kaitseks.

Vesi varjab saladusi

On ka võimalik, et tsitadelli ei õnnestunud siiski kunagi valmis ehitada. 1998. aastal ajakirjas Horisont ilmunud artiklis tsitadellist kirjutas Mäss, et kärgkastide nurkadest sirutuvad ülespoole meetripikkused palgiotsad, mis pidid «teise korruse»
paigaldamisel täitma «juhtpukside» rolli. Selle versiooni järgi jäi ehitus pooleli ja praegu merepõhjas olev ongi enam-vähem kõik, mis sellest kindlusest kunagi valmis sai.

Tsitadelli müüride ja merepinna vahele jääb viis-kuus meetrit. Horisondi artiklis oletas Mäss, et kui 19. sajandil laiendati Tallinna sadamat, siis võeti selleks ehitusmaterjali tollal juba ebavajalikuks muutunud tsitadelli varemetest ja nii vajuski kunagine kindlus vee alla. Mis aga täpselt juhtus, pole teada, sest viimased kümmekond aastat pole kindlust eriti uuritud.

Kuidas sukelduda

•    Sukeldumiseks tuleb läbida avaveesukeldumise kursused, mida saab teha mitme sukeldumisklubi juures. Sukeldumise katusorganisatsioon PADI Open Water Diver ehk avaveesukelduja (OWD) kursus on sukelduja ABC.

•    Instruktori juhendamisel õpetatakse selgeks sukeldumise algtõed, seejärel jätkatakse basseinisukeldumistega ja teoreetiliste teadmiste omandamisega. Kursus lõpeb avaveesukeldumistega.

•    OWD kursusele minekuks peab olema vähemalt kümneaastane, terve ja tundma ennast vees mugavalt. Tervislik seisund selgitatakse välja lühikese ankeedi abil. Füüsiline puue pole ilmtingimata takistus. Kõik, kes täidavad kursuse sooritusnõuded, saavad ka litsentsi.

•    PADI Open Water Diver ehk avaveesukelduja eluaegse sukeldumissertifikaadi omanikuks on võimalik saada paari nädalaga. Seejärel saab end edasi arendada, juurde õppida ja kogemusi omandada edasijõudnute kursusel
PADI Advanced Open Water Diver.

Allikas: sukeldumisklubi Maremark