Rahvusarhiiv asub unustatud hingede otsingule

Sel suvel sai ilmasõja algusest sada aastat ja tulevaks aastaks valmiv ühisloome veebikeskkond sisaldab skaneerituna toonaseid mobiliseerimisnimekirju, mis loodetakse inimeste abiga kõigepealt ümber trükkida. Edasi on võimalik aga iga nime juurde märkida, milline oli noorsõduri saatus. Seejuures loodab arhiiv lisaks ajalooallikatele inimeste teadmistele oma perekonnaloost ja kohaajaloost. Samuti on mõnelegi vabadussõjas hukkunutele pühendatud mälestussamale lisatud ka ilmasõjas hukkunute nimed – pärast sõdurinimekirjade veebi sisestamist saab need nimed kokku viia. Sarnase projekti on läbi viinud Briti Rahvusarhiiv, mis indekseeris inimeste abiga sõdurite päevikutes esinevaid nimesid.

Ajaloolase Tõnu Tannbergi kinnitusel on meil praegu võimatu ette kujutada, mida tundsid rindele kahurilihaks saadetud maapoisid, kes kohtusid millegagi, mida meie oleme vähemalt filmidest ja piltide pealt näinud. «Seni oli sõda kahemõõtmeline – maismaal ja merel,» selgitas Tannberg. «Nüüd lisandus õhusõda. Sellele lisaks kuulipildujad, tankid ja mürkgaasid.»

Ka minu vanavanaisa Aleksander Andresson hukkus ilmasõjas. Kui tegin toimetuses väikese ringküsitluse, siis sageli ei mäleta inimesed isegi seda, millesse nende vanavanaisad või vanavanavanaisad surid, rääkimata täpsemast teadmisest. Üks kolleeg mäletas küll sugulast, kes hukkus suures sõjas, aga sellega mälu ka piirdus.

Tegin katse saada ajaloolaste nõuannete varal informatsiooni oma vanavanaisa ilmasõtta mobiliseerimise ja hukkumise kohta, ehk leiab siit lugejagi mõningaid näpunäiteid. Mina siiski ebaõnnestusin otseste tõendite leidmisel Aleksander Andressoni mobiliseerimise kohta, sest ta kolis Läti Ainaži valda ja Läti digitaalarhiiv on alles lapsekingades. Samas õnnestus Pärnumaa Laiksaare vallaarhiive ja kutsealuste nimekirju uurides teada saada, et toona veel Laiksaares elanud vanavanaisa kutsuti 1904. aastal sõjaväeteenistusse. «Kui ta võeti 1904. aastal sõjaväkke, siis teenis ta kolm aastat ja seejärel arvestati reservi,» rääkis Tannberg. «Reservistide mobilisatsioon oli tõesti esimene  ja on üsna kindel, et vanavanaisa ka selle moblisatsiooniga  sõjaväljale läks. Nendele anti mobilisatsioonikäsk kätte vana kalendri järgi 18. juulil, seejärel vaadati nad komisjonis üle ning siis saadeti veel kümnekonnaks päevaks koju.» Niisiis läks Aleksander Andresson sõjaväljale juba 1914. aasta esimestel augustipäevadel ja sinna ta jäigi.

Meie rahvusarhiivi Saagas on aga mobiliseeritute nimekirjad toonase Eestimaa kubermangu ja Liivimaa Eesti ala kohta tegelikult juba praegu kättesaadavad SIIN. Saaga kasutamiseks peab end kõigepealt registreerima.

Märksa keerulisemad on aga lood sõtta läinute edasise saatusega. Tannberg oskab soovitada üht Venemaa veebikeskkonda, kuhu on vabatahtlikud sisse toksinud ka paljude Liivimaalt ja Eestimaalt pärit sõjameeste nimed ning saatused – nende auaste, perekonnaseis, kodukoht ja info kuupäevaga ning millal inimene on  hukkunud, haavatud või teadmata kadunud. Eesti- ja Liivimaa nimekirjadest leiab siiski andmeid vaid 1914. ja osaliselt ka 1915. aasta kaotuste kohta.

Loe põhjalikumalt Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!