Ta kõnnib. Ühe jala ja karkude abil. Vanahärra kohta täitsa krapsakalt. Jüri on 77-aastane. Kuus nädalat tagasi sõideti tal jalalaba otsast. Arstid ütlevad, et võibolla kõnnib Arrak taas aasta pärast. Varem mitte. Mis juhtus 18. juunil?
Jüri Arrakul sõideti jalalaba otsast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell oli pool kaheksa hommikul. Äratuskell helises. Jüri Arrak ja tema samuti kunstnikust abikaasa Ivi Arrak ärkasid üles. Jüri pesi hambad ja näo ning pani kohvimasina käima. Ivi teegi söögiks tatraputru tomatite ja kurgiga. Jüri jõi kohvi piima ja meega. Arrakud istusid rõdule ja lugesid lehte.
Kolm operatsiooni
Tavaliselt läks Jüri ateljeesse natuke pärast kümmet. Tal oli mitu tööd pooleli, üks neist nimega «Mäng märkinimestega» – semiootilise sõnumiga teos, meeter ja nelikümmend sentimeetrit kõrge ning meeter lai. Ta pani teksapüksid jalga, jope selga ja lükkas kingad varba otsa. «Algas selline mõnusa tundega tavaline päev,» räägib Jüri.
Kell 10.45 astus ta oma Raua tänava korterist välja ja jalutas Narva maanteeni. Jüri asus Tallinna Ülikooli ees Narva maanteed ületama. Trammipeatus jäi ju teisele poole teed.
Auto parempoolses sõidureas peatus. Ta astus sammu edasi. Kõmaki. Must Toyota sõitis üle Arraku vasaku jala. Sajandik hiljem põrutas auto peegel vastu vasakpoolseid roideid. Pauk oli kõva, Toyota küljepeegel rippus vaid juhtmete otsas. Jüri kukkus selili. Verd voolas. Pindluu ja sääreluu ots paistsid püksisäärest välja. Jalalaba rippus nahatüki küljes. «Asfalt oli verine. Korraks ainult vaatasin, sest verd ma ei kannata,» räägib kunstnik.
Ta üritas tõusta. «Ära liiguta jalga, ära liiguta jalga,» hüüatas naisterahvas eemalt. Tema nimi on Marika. Marika istus põlvili asfaldile ja võttis kunstniku pea sülle. Jüri naise nägu ei mäleta. Talle meenub vaid punase jopega käsivars ja naishääl. Marika soovitas Jüril röökida. Jüri röökis ja kobas taskuid. Ta otsis telefoni. Toyotast hüppas välja viiekümnendates mees. «что случилось (mis juhtus – toim)?» küsis ehmunud juht ja kutsus kiirabi.
Õnnetuse hetkel oli Ivi duši all. Ta astus vannitoast välja ja kuulis: telefon heliseb. Jüri helistas, kuid ei suutnud rääkida. Ta röökis. Ivi jooksis alla. «Arvasin, et ta oli maja ees auto alla jäänud,» meenutab kaasa.
Mugav vaid autoga
Ivi läks üles tagasi, pani end riidesse ja kuivatas pea. Teadmatus. Ta kutsus takso. Mõne minuti pärast helistas Jüri uuesti. «Olin kiirabiauto peal ja juba süstid saanud. Sain rahulikult rääkida,» selgitab ta. Saite morfiini? «Ei mina tea, mis mulle anti,» ühmab mees naljatledes. Süst tehti seljaajju, pärast seda ta valu ei tundnud.
Ivi astus Ida-Tallinna keskhaigla juures taksost välja samal hetkel, kui kiirabi Jüri sinna tõi. Kunstnikku opereeriti kaks ja pool tundi. «Kirurg nokitses nagu kellaparandaja … Ta pidi tegema geniaalset tööd, sest kõik kondid olid puruks,» kõneleb kunstnik. Pärast operatsiooni tuli ortopeedia kirurg Dmitri Golovin Jüri Arraku juurde. Arsti sõnul oli operatsioon tohutult raske. Ta palus Jüril varvast liigutada. «Oh! Korras! Väga hea!» hõikas õnnelik kirurg. See tähendas, et närv jäi terveks, jalg funktsioneeris.
«Täiesti nagu peenmehhaanik. Kurat! On ikka osavad poisid … Või mitte poisid, aga mehed. Aga kuna kõik on minust nooremad, siis ma võin öelda poisid,» kiidab Jüri kirurgi. Kokku tehti kolm operatsiooni, kunstnik viibis haiglaravil 40 päeva. Selle ajaga valmis Ivil teos «Ootamatus», mis kujutab Jüriga juhtunut.
Jüri tänab teda aidanud Marikat. «Kõige suurem abi oli sellest, et ta ei lubanud mul liigutada,» ütleb Jüri. «Ikka leiduvad mõned inimesed, kes tulevad appi,» kostab Ivi kõrvalt. Neid teeb murelikuks, et Jüri ateljee asub kuuendal korrusel ja lifti seal majas pole. Trepil on 120 astet.
Arrakutel on veel midagi öelda. Nende hinnangul peaks Tallinna liikluskorralduse põhjalikult ümber tegema. Neid häirib, et pole piisavalt valgusfoore, et kergliiklus on ohutu vaid teoorias ja liigelda on mõnus ainult autoga. Arrakute sõnul pole see normaalne. «Jüri saab aasta otsa tänaval vaid ratastoolis sõita, kuidas ma ta äärekividest üles saan?» küsib Ivi.