Venemaa viib ründelennukid Valgevenesse

Venemaa saab enda kasutusse Baranovitši või Lida lennuvälja Valgevene lääneosas, võib-olla ka mõlemad. Ühte baasidest viiakse lennuväe polk, mis koosneb 24 hävitajast. Lida asub seejuures kõigest 35 kilomeetri kaugusel Leedu piirist.

«Ühe polgu viimine on kindel, võib-olla viiakse mitu,» ütles kaitseuuringute keskuse analüütik Kaarel Kaas. Lennubaasid varustatakse Suhhoi SU-27SM3 tüüpi hävitajatega. Liide SM3 viitab moderniseeritud versioonile. Muuhulgas on need varustatud õhk-maa-tüüpi rakettidega, mille abil maismaal või merel asuvaid sihtmärke pommitada.

«Tegu on rindejoone maavägede toetuslennukitega,» ütles erubrigaadikindral Urmas Roosimägi. Lihtsustatult, need pole püüdurhävitajad, vaid ründelennukid.

Ohutase piirkonnas tõuseb

Ühise õhutõrjesüsteemi lepingu Valgevenega kiitis Venemaa heaks 2009. aastal. Valgevene president Aleksandr Lukašenka ei tormanud allkirja andma. Ta ootas ning kinnitas lepingu 2012. aastal. Esialgu polnud juttu ka Vene õhuväebaasidest Valgevene territooriumil, kuid Venemaa jätkas surve avaldamist – Lukašenka tahtis lennukeid Vene pilootideta, Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu tahtis hävitajaid koos Vene pilootide ja lennubaasiga.

Vastutasuks baasi andmisele peaks Valgevene saama S-300 tüüpi õhutõrjekompleksid. Veel pole selge, kas Kreml oma osa lubadusest täidab. Hiljemalt 2015. aastaks on aga vähemalt üks lennubaas Vene sõjaväe kasutuses, kirjutas Economist.

Kaasi hinnangul tõstab see Venemaa valmisoleku taset Baltikumis. Ta märkis, et kaitseotstarbel ei peaks Venemaa Leedu piiride lähedusse eskadrone viima. Sel juhul oleks mõistlik lennukid just piirist kaugemale paigutada, sest vaenlasel on neid siis keerukam pommitada. Reeglina kasutatakse piirilähedasi lennuvälju pealetungiks, mitte kaitseoperatsioonideks.

«Jagan seda arvamust,» ütles Roosimägi. Tema hinnangul tõstab Vene õhuväebaaside olemasolu Leedu piirialadel ohutaset. Miks?

«Reageerimisaeg väheneb,» sõnas ta. Ta selgitas lühidalt, mida see inimkeeli tähendab. Hävitajat näeb radaril pärast õhkutõusmist, aga sedagi mitte kohe, sest igal radaril on pimetsoon. Leedu kasutab radarit P-18. «See on hea radar, aga 1000 meetri piirist allapoole sellega ei näe,» rääkis ta. Kui radar hävitaja tuvastab, informeeritakse sellest Šiauliais asuvaid NATO hävitajate piloote.

Linnulennult on Šiauliai ja Lida vaheline distants 256 kilomeetrit. Soovi korral on venelased kümne minutiga kohal. Sellisel juhul on võimalik Pearl Harbori stsenaarium, kus ükski NATO hävitaja ei stardi, kuna need pommitatakse maismaa sihtmärkidena puruks.

Seejärel saaksid venelased karistamatult Lidasse tagasi lennata. Poola hävitajad appi ei jõuaks, kuna nende lennubaasid paiknevad liiga kaugel. Samamoodi jääksid hiljaks Ämarist startivad lennukid. Leedu ainus võimalus oleks maismaa õhutõrjerakettide edukas kasutamine, mis võimaldaks Suhhoi SU-27d alla lasta.

Leedu õhutõrjel on kolme tüüpi relvi: Stinger, RBS 70 ja Bofors. Viimased kaks on rootslaste toodetud relvad, mida üritati kunagi ka Eestile müüa. «Lükkasime pakkumise tagasi,» ütles Roosimägi. Miks?

RBSi ja Boforsi rakettide juhtimisel kasutatakse laserit. «Võimekus langeb kõvasti uduse ja vihmase ilma puhul,» selgitas Roosimägi.

Ta lisas, et leedukatel on praktikas kasu eelkõige ameeriklaste Stingeritest. Samas Stingerid ei lase kõrgemale kui 4800 meetrit. Seega, kui Vene hävitajad tõusevad 4800 meetri kõrgusele, pole õhutõrjest tolku. Suhhoi SU-27 tõuseb sellest piirist kõrgemale vähem kui kahe minutiga.

Roosimägi rääkis, et baaside rajamine NATO piiri lähedale kruvib läänemaailma ja Venemaa vahelisi pingeid veelgi. Kas Venemaa toob hävitajad sinna lihtsalt hammaste näitamiseks? «Muidugi,» ütles ta. Erubrigaadikindrali sõnul peaks NATO saatma selge vastuse ning õhutõrjevõimekust tõstma.

Püüdurhävitajad on Šiauliais ja Ämaris olemas. Samas oleks tarvis luua keskmaa õhutõrje võimekus. Roosimägi tunnistas, et tegemist on kuluka lahendusega, kuid teisiti ei saa Baltikumi õhuruumi turvata.

Ei maksa üle tähtsustada

Kaitseministeeriumi pressiesindaja Peeter Kuimet ütles, et hävitajate viimist Baranovitši alustas Venemaa aasta alguses. «Arvestades, et Läänemere piirkond on üks maailma rahumeelsemaid, on Venemaa sõjalise võimsuse suurendamine põhjendamatu ja arusaamatu,» lausus ta. Samas lisas Kuimet, et Vene lennubaaside Valgevenesse viimist ei maksa üle tähtsustada, sest see on vaid osa Venemaa läänesuunalise sõjalise võimekuse kasvatamisest. Tema arvamust jagas ka Kaarel Kaas.

Kuimeti sõnul on keskmaa õhutõrje vajalik, kuid puudujääk tuleb lahendada koos liitlastega. «Ei saa ka välistada, et keskmaa õhutõrjevõime arendamine tuleb kõne alla järgmise riigikaitse kümneaastase arengukava väljatöötamisel, kuid sel aastakümnel on Eesti jaoks prioriteetne ja ka rahaga kaetud jalaväe lahingumasinate, uute tankitõrjeraketisüsteemide ja iseliikuvate suurtükkide ostmine,» rääkis Kuimet.   

Kuimet lisas, et Venemaa sammud loovad vajaduse suurendada NATO kohalolekut ja tõsta reageerimiskiirust. «See tuleb kindlasti arutlusele ka septembris toimuval NATO tippkohtumisel Walesis,» ütles ta.