/nginx/o/2014/07/16/3207439t1hb98f.jpg)
Tšahh-tšahh, vuhisevad lapsed Cantervilla mängumaa 10 meetri kõrgusest liumäest alla. Mõni paneb teisele jalaga takka. «Mitmekesi korraga ei või,» hüüatab päästetöötaja liumäe tornist poistele. See päästetöötaja on Cantervilla mängumaa juhataja Canter Värtoni isa Relvo Värton.
«Kui vana oled,» küsib mees põnnilt. Too vastab, et seitsmene. Liumäele nooremaid ei lubata. Samas, kuidas sa tead et laps 7-aastane on? Külastajatelt ei saa nõuda, et nad ujumispükstes ID-kaarti kaasas kannaksid. Poisikesi lubatakse liumäele n-ö ausõna peale. Lastelt võib küsida, kas vanemad neid valvavad või liumäele lubavad. Iseasi kui palju nende vastusest tolku on.
Lapsed võivad vastata, et ema päevitab liumäe all. Keegi ei hakka lapsi ükshaaval vanematega kokku viima ja kontrollima. On teie laps 7-aastane? Kas ta ujuda oskab? Võib ta liumäge kasutada? Vaatate ka ise oma lapse järgi? Praktikas pole võimalik neid küsimusi kõigilt lapsevanematelt küsida.
Raske kõike kontrollida
Värtonid tegelevad lastele suunatud meelelahutusega juba kakskümmend aastat. Nad korraldavad Relvo sport nimelist noortelaagrit. 1996. aastal soetasid nad trööstitus seisus oleva Pikajärve mõisa. 2000ndate keskel tekkis mõte lastele mängumaa loomiseks ning kaks aastat tagasi avas Cantervilla mängumaa uksed.
Canter Värton ei soovinud juhtunut kommenteerida. Ta ütles vaid, et poiss hulpis basseinis. Seejärel nägi teda liumäe all olev vetelpäästja, kes tõi lapse veest välja. Algas elustamine. Tulemusi polnud. Saabusid meedikud, kuid poissi ei õnnestunud päästa. Kaua ta hulpis?
Loe edasi neljapäeval Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!