/nginx/o/2011/05/02/570416t1h9021.jpg)
Tegu on vihikuregistritega – nõnda kutsuvad neid veterinaarid ja varjupaikade juhid. Vihikuregistriteks peetakse omavalitsuste sahtlites paiknevad ruudulisi vihikuid või Exceli tabeleid, kuhu kohalikud ametnikud loomade kiibinumbreid või kirjeldusi sisestavad.
Eesti leidub hulganisti omavalitsusi, mille elanikud peaksid oma lemmiku just säärasesse andmebaasi kandma.
Selline kohustus on näiteks Maardu elanikel. Maardu linnasekretär Tiiu-Ann Kaldma tunnistas, et vihikut eriti ei täideta. Miks Maardu linn üleriigiliste registritega ühinenud pole? «Ilus lühike vastus on: linnal pole sellest kasu,» on Maardu linna seisukoht. Linnasekretäri teatel võiks kohalike omavalitsuste huvi seisneda loomaomanike maksustamises või õiguses omanikke hulkuvate koerte eest karistada. Tema hinnangul pole kadunud koerte leidmine avalik huvi.
Tartu linn, mis küll tänavu plaanib mõne üleriigilise registriga liituda, kasutab praegu seda Exceli tabeli meetodit – spetsialistide sõnul on säärased andmekogud aga kasutud. «Sinna võib kirjutada: nimeks Maša, triibuline,» rääkis veterinaar Janne Orro.
Pelgalt Harjumaal on kaheksa omavalitsust, kus loomaomanik oma lemmiku kiibistama peab. Samas pole ainult kiibist midagi kasu. Selleks et loom kadumise korral üles leida, tuleb ta ka üleriigilisse registrisse kanda. Toimivaid üleriigilisi lemmikloomade andmebaase on Eestis kolm: kohalike omavalitsuste lemmikloomade register (LLR), Eesti lemmikloomaregister ja kennelliidu register. Viimasesse saab kanda vaid tõukoeri.
LLRi või Eesti lemmikloomade registriga on liitunud 37 omavalitsust 215st. Omanikud, kes oma lemmiku neisse registritesse kandnud on, leiavad kadunud looma tavaliselt üles. Tõukoerte puhul toovad spetsialistid esile, et sageli soetatakse varem kiibistatud loom, kuid see üksi looma leidmist ei kindlusta – kiibi number tuleb ka registrisse kanda.
Ainult kiibist pole kasu
Just nõnda juhtus möödunud aasta kevadel Merle Tamme koeraga Chilly. Chilly on West Highlandi valge terjer – kaisulooma meenutav mõnekümne sentimeetri kõrgune valgekarvaline isend. Koer oli nädal aega kadunud olnud, kui koera aretaja venekeelsest portaalist kuulutuse leidis ja Tammele müüdud looma ära tundis. Naine sõitis Jõhvi ja kohtus müüjatega, kes talt 200 eurot küsisid. Mille eest? «Nad olid uue kaelarihma ostnud ja puugisüsti teinud,» rääkis Tamm. Kuigi põhjendatuks ta maksmist ei pidanud, tahtis ta Chilly koju tagasi viia, ja andis müüjatele raha. Kas koer oli registrisse kantud? «Selles probleem oligi,» ütles Tamm. Chilly oli kiibistatud, kuid üleriigilisse registrisse kandmata.
Kui koer olnuks registrisse kantud, poleks Tamm pidanud rahanõudjatele järele andma, sest ta oleks saanud oma õigust koerale oluliselt kergemini tõendada. Lisaks, kui Chilly oleks kellelegi teisele müüdud, oleks koer tõenäoliselt kunagi ikka veterinaarini jõudnud ja too oleks kiibilt koera algse omaniku andmed kätte saanud.
Tartu koduta loomade varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar seletas protsessi, mis hakkab toimuma, kui koer jõuab nendeni. Varjupaiga töötajad kontrollivad kiibilugeja abil koera märgistusnumbrit. Kui loom on registreeritud LLRi või Eesti lemmikloomade registrisse, näevad nad omaniku kontaktandmeid.
Kui andmeid pole, pöördub varjupaik Kennelliidu poole, sest omanik võib olla oma lemmiku andmed lasknud kanda vaid tõukoerte registrisse. Vihikuregistrite kohta pole aga varjupaikadel mingisugustki ülevaadet.
Varjupaikadele probleemiks
«See on probleem,» ütles Roosaar. Ta rääkis, et omanikud leiavad üles kaks kolmandikku varjupaika toodud koertest. Peamiselt on tegu üleriigilisse registrisse kantud loomadega. Kolmandik koertest siirdub uute omanike kätte.
Euroopa Liidu ülene register kannab nime EuroPetNet. Eesti andmebaasidest on sellega ühinenud vaid Eesti lemmikloomaregister. Tegemist on tasulise andmebaasiga, millega liitumine maksab 11 eurot.
Lemmiklooma transportimiseks Euroopa Liidus on tarvis Euroopa lemmikloomapassi. See nõue kehtib nii koerte kui ka kasside kohta. Passi saamine eeldab, et loom on kiibistatud, sest kiibi number kantakse dokumenti. Millisesse registrisse peab looma registreerima, et reisimisel passist kasu oleks? «See on hea küsimus,» ütles veterinaar Orro. Politsei- ja piirivalveamet vastust ei teadnud.
Tegime eksperimendi. Leidsime koeraomaniku, kelle lemmikul on Euroopa lemmikloomapass. Samal ajal on koer registreeritud vaid LLRi andmebaasi. Sisestasime kiibi numbri EuroPetNeti registrisse. Selgus, et mikrokiibi olemasolu ja Euroopa lemmikloomapassi olemasolu ei taga mitte midagi. Kiipi ei saa välismaal tuvastada.
Seega, Euroopa lemmikloomapassi andmeid ei kanta üle EuroPetNeti. Pass on lihtsalt piiriületuseks vajalik formaalsus. Kui koer välismaal kaduma läheb, aitab vaid Eesti lemmikloomaregister, millel on side EuroPetNetiga. Orro tõi näite kassist, kelle kiip kuulus Eesti lemmikloomaregistrisse. Loom leiti Brüsselist ning viidi omanikuga kokku.
Kommentaar
Janne Orro
Janne Orro loomakliiniku juhataja
Lemmikloomade kiibistamine on loomade tervise seisukohast ohutu ning teatud mõttes aitab koguni vähendada ohtu looma elule ja tervisele.
Kiip on väike elektronseade, mis looma naha alla viiduna on inertne, ei kiirga midagi ega erita mingeid kahjulikke aineid. Kiibile on kantud 11-kohaline kordumatu numbrikombinatsioon, mingeid muid andmeid sellel pole. Numbrit saab lugeda spetsiaalse lugejaga.
Kiibist on lemmikloomale ja tema omanikule kasu ainult siis, kui lemmiklooma ja tema omaniku kontaktandmed on kantud registrisse. Registreerimata kiip seob küll lemmiklooma temale välja antud vaktsineerimistunnistusega, kuid looma kadumise korral ei ole registrisse kandmata kiibist kasu. Välismaal kadunud lemmiklooma ja tema omaniku jaoks on kiibist kasu ainult juhul, kui andmed on kantud Eesti lemmikloomaregistrisse, sest see on ainus Eestis tegutsev register, mis on liitunud üleeuroopalise EuroPetNetiga.