/nginx/o/2014/07/10/3191463t1h40b5.jpg)
Mida hakata lastega peale suvel, kui lastekasvatusasutused uksed kinni panevad? Maavanaemasid on tänapäeval ju vähestel õnnelikel, maakodusid paljudel peredel ka pole... Äkki saadaks siis lapse laagrisse? Käin ühes ära ja kõrvutan seal kogetut oma lapsepõlvega.
Minu lapsepõlves olid maavanaemad veel täitsa olemas. Üks vanaema elas talus, ja ka teisel käisin tihti külas. Pigem tundsin pere pesamunana metsade ja põldude vahel puudust omaealiste seltsist. Ja olin siiralt õnnelik, kui vanemad mind suviti korra kuskile pioneerilaagrisse läkitasid.
Punarättidest ja pioneerimängudest oli minu laagriajaks plats juba puhas, küll aga toimus palju muud põnevat. Pärlseljalt meenub, kuidas tuba oli täis narivooditel nutta löristavaid tüdrukuid, kelle esmane laagrieufooria oli teise päeva õhtuks asendunud karmi arusaamisega, et ema-isa silma alt ärasaamine tähendab ühtlasi ka nendeta hakkamasaamist. Korteriseinte vahelt otse metsiku looduse rüppe pagendatud linnalastele oli see teatud sorti ellujäämislaager, kus vanemateta olemise oskus julmalt proovile pandi.
Minusugusele pärismaalasele olid see aga puhas spaa, kus varahommikuse lehmalüpsi asemel sain lipuheiskeplatsil mõnusalt selga sirutada ning koduse peenramaa söögitaimede ja umbrohu kadakate ja kuuma liiva vastu vahetada. Isegi see, kui kõik laagrikorpused ööhäire ajal maast lahti löödi ja läbi paksude metsade röövitud laagrikasvatajaid otsima kihutati, pakkus puhast rõõmu. Muidugi ma karjusin ja kiljusin – solidaarsusest. Aga need suveöises metsas mändide otsas kõlkuvad laibad ning teele visatud muumiate ja luukerede topised olid lõbus köki-möki võrreldes kahtlaste krabinatega, mida mul kodumetsade vahel koolist koju kõmpides taluda tuli.
Eks seda ema-isa silma alt ära saamise stressirohket vabadust sai muidugi sajal eri moel leevendatud. Hambapastatuube keset ööd üksteise nägudele tühjaks pigistades, möödujatele veepommiga rõdult lagipähe lajatades ja diskoõhtutel endast kõike välja pannes, nii et riietel, kingadel – ja armuhulknurkadesse takerdunud südametel – tükid taga.
Neid laagripagulasi, kel oli vähegi nutti, et saata postiga vanematele südantlõhestav SOS-kiri koos palvega läkitada abipakk – sisuks hambapasta, Kosmose tuubimarmelaad, küpsised, vahvlid, õhupallid, kommid ja muu eluks hädavajalik –, tulid vanemad vaatamagi. Need, kel varud täiendamata jäid, pidid oma defitsiitsed importkleepsud tapva kommiisu katteks laiali jagama.