Kaido Saar: raha põgeneb koos inimestega

Eesti ühiskonda ehmatas maapiirkondade pangakontorite sulgemise uudis põhjalikult ja valusalt: me avastasime ühtäkki, et maal ei elagi enam (piisavalt) inimesi, kellele universaalpanga teenust osutada; ning kui elab, siis ei ole neil (piisavalt) raha, et kontori pidamine kasumit tooks. Appi hüüdsid kohalikud elanikud, appi hüüdis valitsus. Mis Eestis toimub?

Elu, sh Eesti rahanduselu on muutunud väikeste kindlate sammudega kogu meie iseseisvuse aja. Üllatuse põhjus on selles, et pikalt tagasi vaadates on muutus olnud kolossaalselt suur.

Uus, moodne pank asub igaühel kodus arvutis ning see, kes enda järele «luuramist» ei pelga, tasub kõigi oma ostude eest plastrahaga. Sularaha ei olegi vaja. Meist osa jaoks on sularahal siiski fluidum, millest kuidagi loobuda ei suuda. See on seotud ühest küljest vanusega (paberraha on armas!), kuid teisest küljest ka privaatsussooviga, mis ei ole samuti ebatavaline.

Kui 1990. aastatel võitlesid universaalpangad selle nimel, kes suudab rohkem sularahaautomaate paigaldada ja pangakontoreid avada, siis nüüd võistlevad nad selle nimel, kes suudab neid kõige kiiremini ära korjata ja kontoreid kinni panna. Konkurentsieelis on vastupidine.

Siis oli vaja kliente pangaga siduda, nüüd on neid vaja kodupangas «vangis» hoida – laenuside on tugev ja palju otsustamisruumi ei anna. Universaalpangad on bürokraatlikud ja paindumatud ning – naljaga pooleks – laenu antakse neile, kellel seda vaja pole. Tavaline Tootsi ja kindlate käemeeste lugu. Hea äri on ikka teistpidi – anda tuleb sellele, kellel seda vaja on.

Kontorite sulgemise buumi tõukejõud on suurtes halduskuludes ning pangateenuse iseloomu muutuses. Telleriga suhtlemine on sedavõrd kallis teenus (mille peale ei olegi nii lihtne tulla), et selle suudavad kinni maksta vaid väga jõukad kliendid – kuigi elus külastavad kontorit just need, kes kas ei osta eriti teenuseid või ei ole neil selleks võimekust, kuid neil on väga palju aega.

Universaalpangad on valiku ees: kas teenida maapiirkondades kahjumit või loobuda klientidest. Viimane on paraku mõistlikum, koguni tark ja arukas, kuigi poliitikud peavad seda vastutustundeks.

Pangateenus on sama iseenesest mõistetav teenus nagu üldkasutatavad teed. Kui inimesed ­Haapsalust lahkuvad, siis vähemalt autoteid keegi üles ei kisu. Raudtee siiski kisti ning selle taastamine kõlab ulmeliselt. Mis kord on läinud, enam tagasi ei tule.