Võrumaal saab kogeda rauaaja elu võlu

Esmaspäevahommikune päike süstib ühelt poolt optimismi, teisalt küpseb õhutemperatuuri tund-tunnilt järjest kõrvetavamaks. Rõuge linnamäe ümbruses 8.–10. sajandist pärit palkmaja ehitamise kunsti õppivaid arheoloogiatudengeid kiusab lisaks päikesele ka parmuparv. Need vereimejad hammustavad uskumatult valusasti.

Ent see on alles algus. Ees on neli nädalat tööd ja higistamist, õppimist ja järeldusi. Esimene päev algab vabaõhumuuseumi rahvusliku ehituse spetsialisti Joosep Metslangi õpetussõnadega, kuidas palkmaja valmis raiuda. Jah, raiuda. Kõik tehakse käsitööriistadega – arheoloogiliste leidude põhjal sepistatud rauaaegse kirve ja liimeistriga.

Bürokraatia pidurdab

«Niimoodi siin puud koorida ei ole raske, täitsa vahva on, aga natuke peab jõudu kah olema, eriti kui kirvega teha,» tõdeb TÜ teise kursuse tudeng Kaisa Haugas, keskpäevase kuuma päikese kaitseks väga soojana näiv müts pähe tõmmatud.

Nimelt on esimeseks ülesandeks varem hunnikusse laotud okaspuupalgid kirve ja liimeistriga puhtaks koorida. Kümmekond noort harjutavad paari palgi kallal.

«Täpselt ei tea, kui palju täna jõuab. Täna on sisseelamine,» räägib Haugas, toetades kirve korraks palgile. Vehib parmude peletamiseks käega (sest ka muinasaja inimesel polnud putukatõrjevahendeid) ja märgib, et paarikümne palgi koorimisega võiks paari tunni jooksul hakkama saada.

«Homme läheme kümne kilomeetri kaugusele rabasse sammalt korjama, sest lähemalt ei saa,» lisab ta. Sammal läheb palkide vahele sideaineks ja tuule kaitseks.

«Palju seda kulub, hakkame nägema siis, kui esimene sammal on kohal ja ära pandud,» lausub muinasmaja idee autor ja eestvedaja, Tartu Ülikooli arheoloogiamagistrant Viire Pajuste. Ta pakub, et vaja läheb ehk kümme sajaliitrist kotitäit.

TÜs kolmandat arheoloogiakursust alustava Maarja Lainevoo sõnul tuleb lisaks sambla korjamisele lähiajal veel kasetohtu leotada. Kasetohtki läheb palkidele vahele.

«Lapsepõlves tegin metsas onne, selles suhtes on samblaga kogemus olemas,» naerab Lainevoog ja pühib otsaeest higi. Kella kaheteistkümneks ajab higistama juba tööliste jutu kirja paneminegi, füüsilisest tööst rääkimata.

Kuigi algul soovisid noored palgidki ise kirvega metsas maha võtta, jäi see kahjuks ära. Pajuste sõnul viitas RMK, et seadused seda ei luba. Meenutades kõiki institutsioone ja ametnikke, kellelt tuli ehitamiseks luba hankida ja kellega kokkulepe saavutada, naerab Pajuste ja tõdeb, et rauaaja inimesel läks maja ehitamine ilmselt palju kiiremini.

Muinasaegse maja ehitamiseks olevat vaja värsket puud, õnneks tuli sellest osas appi üks eraettevõtja. «Vanarahva tarkuse järgi oleks pidanud okaspuu võtma maha noore kuu ajal, et tagada parem säilivus, ent mõnes kohas on, vastupidi, ka vanast kuust juttu olnud,» nendib Pajuste. Tema oleks soovinud katsetada mõlemat uskumust.

Elu nagu muiste

Kui palk saab kooritud, veeretatakse see väiksematest palkidest tehtud rullikute abil sihtpaika. Kuna see on raske, jääb koorimine hetkeks seisma ning appi tõttab kogu kaader. Kuidas ja kuhu, juhendab Metslang. Esimese seina esimene palk saab enam-vähem paika.

«Tööjõudu on. Kui saame nurgad paika, hakkab hoogsalt minema,» usub Metslang. Mehe sõnul on majaehitusel kõige keerulisem kõrguste jälgimine, et hoone oleks loodis ja seinad kasvaksid ühtlaselt.
Kõigepealt ehitatakse karp valmis, seejärel katus. «Siis hingame sisse ja puhkame natuke,» märgib ta. «Seejärel saab seinavahed täis toppida ja põranda teha ning alles siis tuleb küttekeha sinna sisse.»
Katus tuleb lõhikutest, mis tähendab, et palk tuleb kiiludega pooleks murda ja lahti raiuda. Metslangi sõnul pole seda tehnikat taluarhitektuuris enam aastasadu kasutatud.

Et ehitus läheks hästi, majarahval oleks õnne ja majal pikk iga, viiakse vana kombe kohaselt päeva lõpus läbi ka ohvritalitus. Tõsi, veist veristama, nagu rauaajal kombeks, ei hakata. Ent iga majanurk saab hõbelitri, millega kaasneb palve. Üks neist on, et ilmaga veaks. Maja kaitsjaks jäävad kolde alla maetud lehmakoljutükid.

Pajuste sõnul tekkis tal muinasmaja ehitamise mõte pärast Taani Lejre muinasaja keskuse külastust. Seal on terve rauaaegne küla. «Eestis on puudu koht, kust saada muinasaja-kogemust,» arvab Pajuste.
Nii on plaanis maja uksed huvilistele avada, seal võimalikult autentses rõivastuses ja tingimustes tegevusi pakkuda ja näiteks talvel nädalasi külastusi korraldada. Siis tuleks magada loomanahkade vahel ning rauaaja ebamugavustes ehk viie-kuuekesi ühes 30-ruutmeetrises akende ja korstnata ruumis hakkama saada.

Esimese tööpäeva lõpus vehivad tüdrukud kirvega juba kui vanad mehed. Esimene palgirida saab maha ning teisest palgireast said küljeseintele varad peaaegu valmis. Vara on õnarus, mis jookseb pealmise palgi alumisel küljel ja millega see istub alumisele palgile.

Viisteist töölist on väsinud. 26 liitrit vett on läinud kui kerisele. Üks tütarlaps kirjutas tagasisideankeeti, et ta on hakanud näiliselt lihtsat ja iseenesestmõistetavat asja nagu peavari teistmoodi hindama.
«See on huvitav kogemus. Et arheoloogiat teha, on tähtis teada reaalset elu ja näha, kuidas asjad loogiliselt töötavad,» räägib ka Tartu Ülikooli arheoloogiamagistrant Pikne Kama.

Rõuge muinasmaja
•    Eksperimentaalarheoloogilise projekti raames ehitatakse tänavu suvel Rõuge linnamäe naabrusesse viikingiaegse savipõrandaga rõhtpalkhoone täismõõdus rekonstruktsioon, kasutades selleks võimalikult autentseid töövahendeid ja -võtteid.
•    Hoone ehitamisel on aluseks võetud Rõuge linnuse lääneosas 1955. aastal toimunud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus avatud hoonepõhi.
•    Talvel asuvad viis-kuus inimest muinasmajja üheks nädalaks elama. Selles eksperimendi faasis kogutakse informatsiooni rauaaegsete elamistingimuste kohta.
•    Ehituse kulgu saab jälgida internetist aadressilt http://www.muinasmaja.edicypages.com.