/nginx/o/2010/07/06/398252t1hd522.jpg)
Aastaid veeohutusalase koolitamisega tegelenud Eesti vetelpääste seltsi instruktor Gert Teder märkis, et uppumissurmad on enamjaolt inimeste enda rumaluse või oma võimete ülehindamise tulemus.
Vetelpäästja: uppumise põhjus on peas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Koolitame aastas sadu inimesi veeohutuse alal, aga resultaat on ikkagi selles, et mõni tola läheb ja upub ära. Midagi on meie inimestel ikka sassi läinud peas,» rääkis Teder. «Me ise peaksime võtma üldise hoiaku, et ei ole lahe õlut juues vette hüpata.»
Tema sõnul näitab tänavune uppumiste statistika peamiselt kaht suurt inimeste enda viga - alahinnatakse veekogu ja ülehinnatakse iseennast. Uppumissurmad käivad miskipärast lainetena, nagu näiteks ka tulesurmad talviti. Möödunud nädalavahetusest alates on Eestis veesurma läinud 7 inimest.
«Esimene uppumiste laine tuli kevadel suurveega, kui igaüks võttis kanuu ja kukkus kosest alla kütma – pea ees ja lühikeste pükstega. Kes ta sinna saatis - ikka ise läks, viitsimata teha ettevalmistavat tööd ja uskumata, et ta külmas vees jahtub,» pahandas Teder.
Veesõidukitega toimunud õnnetused on uuem probleem, sest varem ei saanud iga inimene endale kajaki osta. «Inimene aasta otsa kanuutab, arvab, et on tegija ja siis läheb proovima kärestikku, kust ta lõpuks välja tuuakse surnuna.»
Suvel purjus pea ja vettehüpped
«Nüüd on kätte jõudnud suvi ja me ei tea, mida suurest õnnest ära teha - nüüd on purjus inimene, kes upub.»
Teder seletas, miks on purjus peaga ujuma minnes uppumisoht suur: joobes inimesel on koordinatsioonikeskus paigast ära, nii et ta tuigub või komistab maapealgi. «Aga vees on vaja liikuda ja hingata süsteemselt. Kui koordinatsioon on vussis, võib juhtuda, et inimene tahtmatult hingab sisse nii, et pool hingamisteed on vee all ehk tuleb õhku ja vett pooleks. Organismi kaitsereaktsioon sulgeb seepeale hingamisteed, et sinna vett ei satuks ning inimene lämbub ära.»
Teine suur uppumissurmade põhjus on vettehüpped. «Aastas üks klassitäis noormehi hüppab endal kaelad ära,» tõi Teder välja. «Inimesed teavad reegleid, aga nende vastu ikkagi eksitakse.»
«Ujumisoskusel pole siin tähtsust – külmas merevees jahtub ka kõige parem ujuja kiiresti ning kui ka hea ujuja end purju joob, on temalgi koordinatsiooniga närusti,» märkis ta. Tederi hinnangul paraneb ujumisoskus iga aastaga.
Tederi sõnul on keskmine uppuja täiseas mees, vanuses 18-40 eluaastat.