Suvine jalutuskäik Kadrioru pargis

Tänapäeval on Kadrioru pargi suuruseks 85 hektarit, nii et park on tunduvalt suurem kui Tallinna vanalinn, mille suurus koos bastionidega on 70 hektarit. Tänaseks on 85 hektarist täiesti korda tehtud 18. Peale selle on veel kaheksa hektarit tammesalu, mis säilib sellisena, nagu ta on.

Praeguse roosiaia kohal oli vanasti kiviktaimla, mis paarikümne aasta eest hävines. Siis otsustati kiviktaimla taastada ning nüüd kasvavad seal 6013 roosi 33 erinevast sordist, millest enamus on lõhnavad. Kõige ilusam on roosiaed umbes paari nädala pärast.

Pargiteed on kaetud peene killustiku või sõelmetega. Selles on süüdi ei keegi muu kui Prantsusmaa kuningas Louis XIV. Sest barokk on küll pärit Itaaliast, kuid väga palju mõjutusi on tulnud Prantsusmaalt.

Kui rajati Versailles’ parki, siis tundis Louis kruusa vastu tõelist jälestust, sest tolle ajastu kingad olid ju riidest ja Päikesekuningal oli valus pargiteedel kõndida. Kui ta oleks tollal suutnud välja mõelda asfaldi või mõne muu kõva teekatte, siis oleksid tänapäeval kõik pargiteed sellised. Kuna ta seda ei teinud ja leppis lõpuks kruusateedega, siis on tänapäevalgi kõik pargiteed traditsiooniliselt kruusakattega.

Ometi on pargis ka üks asfalttee. Nimelt 1910. aastal, kui Georg Kuphaldt oli valmis saanud suurepärase pargiprojekti, avastas Tallinna linnavalitsus, et linn on panustanud parki nii palju raha, ja inimesi on seal nii vähe. Sel teemal peeti mitu istungit, kuni kellelgi tuli hea idee. Kuna tol ajal hakkasid levima automobiilid, siis mõeldi: ahhaa, me teeme siia kõvakattega tee, inimesed sõidaksid automobiilidega parki promeneerima. Kõvakate asendati hiljem asfaldiga.

Kui 18 aastat tagasi hakati Kumu asukohta valima, toetasid pargi töötajad praegust asukohta, sest nii oleks saanud pargile ilusa lõpetuse. Paraku ei saadud ühe majaomanikuga kaubale ning muuseumihoonet tuli pisut pöörata, et ta ära mahuks. Sellega tuli Kumu hoone parki sisse.

Kumu võiks olla eestlaste jaoks tähtsuselt teine ehitis pärast ooperiteatrit. Aga kogu tähtsusest hoolimata on muuseumi kõrval presidendi kantseleile kuuluv elamu, mille vihmaveetoru pole suudetud nelja aasta jooksul ära parandada, rääkimata fassaadi värvimisest.

Peale selle rikub pargist muuseumile avanevat vaadet inetu elektrikaabel. Algselt rippus muuseumihoone ees kaheksa kaablit, kuid siis paigutati need Kadrioru pargi tellimusel maa alla. Ainus, kes ei olnud nõus õhuliinist loobuma, oli Veeteede Amet ning nüüd jäädvustavad nende kaablit turistid kogu maailmast.

Vanadelt plaanidelt on näha, et presidendilossi ja Peeter Esimese maja vahel oli kunagi ürdiaed. See ulatus Peetri maja juurest poole platsini. Suure tõenäosusega on aastaks 2012 sellel kohal taas ürdiaed. Projekt on juba valmis ja värvid ja aroomid saavad seal olema fantastilised. Päris esialgsetes mõõtmetes ürdiaeda siiski ei taastata, sest presidendi institutsioon tahab lossi piirata massiivse piirdetaraga, mis suudaks vajadusel isegi tanke kinni pidada.

Hea uudis on aga see, et Kadrioru lossi esised purskkaevud võivad jälle tööle hakata ning praegu kuivad ja rohtunud kanalid hakata taas oma esialgseid funktsioone täitma. Nimelt plaanitakse Ülemiste järvele uut ülevoolu kollektorit, mis järve liigsest veest vabastaks, ning kõige otstarbekam oleks juhtida see vesi parki ja sealt edasi merre. Nii saaks park tasuta vee, millega kaua kuivalt seisnud purskkaevud jälle tööle panna.

22. juulil saab praegune Kadrioru lilleaed kümne-aastaseks, kuigi tundub, nagu ta oleks siin kogu aeg olnud. Lilleaed rajati omal ajal selleks, et linnarahval oleks üks kokkusaamise koht. Siin said linnakodanikud kokku, teretasid, vahetasid viisakusi ning läksid pargiteedele promeneerima.

Lilleaed sümboliseerib elu. Miraaži seina juures olev kaskaad sümboliseerib elu sündi. Kaskaadi viis astet, millest iga järgmine on eelmisest laiem, sümboliseerivad inimese viit esimest eluaastat. Pikad kanalid, kus vesi rahulikult voolab, sümboliseerivad turvatud lapsepõlve. Turvatud on see seetõttu, et ümmargused purskkaevud sümboliseerivad lapsevanemaid. Et asi oleks veel kindlam, siis on pandud Miraaži seina peale mütoloogilised inimlõustad, mida nimetatakse maskaroonideks. Maskaroonide ninasõõrmetest, suudest ja silmadest pladiseb vett ja see veepladin pidi ära hoidma kõik halva, mis võis vastsündinud last ohustada.

Omaette lugu on seotud ka lilleaiaga külgnevate treppidega, mis olid hävinud. Vanadel plaanide peal olid trepid olemas ja põhjalikumal uurimisel selgus, et need valmisid samal ajal lilleaiaga 1721. aastal. Kui kaevama hakati, siis tuli maa seest välja sajaprotsendiliselt säilinud trepi vundament, mis oli laotud Peterburist toodud tellistest.

Trepil on mitu vaheplatvormi ja legendi järgi tehti need sinna selleks, et oleks mugavam ratsahobusega trepist üles sõita. Väidetavalt on hobune suuteline minema trepist üles, võttes maksimaalselt kuni kaheksa trepiastet. Siis on tal vaja kõik oma neli kapja tasase maa peale maha panna. Mine võta kinni, kuidas selle asjaga tegelikult oli, aga igal juhul on tänased trepid täpselt samasugused, nagu nende 1721. aastal rajatud eelkäijad.