Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Vaata, milliseid stiilseid poekotte saab teha tekstiilijäätmetest!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Meribel Sinikalda
Copy

Täna esitleti Stockmannis MTÜ Töötoad ja Eesti Pakendiringluse projekti „Mina hoolin!“ raames meisterdatud poekotte. Täielikult tekstiilijäätmetest valmistatud kotid on õmmelnud Viljandi puuetega inimesed.

MTÜ Eesti Pakendiringluse juhatuse esimehe Aivo Kanguse sõnul on poekoti idee ajendatud eelkõige mõtteviisist, et jäätmed on ressurss, mida ei osata hinnata.

«Meie poekoti valmistamisel on kasutatud vaid materjali, mis tavaoludes muutuks jäätmeks. Lisaks tekstiilmaterjalile saame jäätmetena kasutada ka takjapaela ja niite, mis samuti muutuksid pärast tellimustöö täitmist jäätmeiks. Isegi pesupulber, millega kotid läbi pestakse, on saadud transpordikahjustusega tootepakenditest,» märgib Kangus.

Kangus ütles, et tegemist on kahtlemata mõtteviisi kotiga, millega näidatakse hoolivust keskkonna kui ka puuetega inimeste suhtes. Lisaks sellele on kotid väljanägemiselt ainulaadsed, kahte ühesugust on raske leida.

MTÜ Töötoad juhatuse esimehe sõnul  võiks taolisi projekte rohkem olla, kuid ettevõtjad ei ole väga altid nendega koostööd tegema. «Ausalt öeldes puuetega inimesi eriti ei usaldata- äkki nad ei saa hakkama, ei pea tähtaegadest kinni.. Aga nad saavad hakkama! Me paneme ühele kontsernile plastmasstooteid kokku, voldime papist karpe. Lihtsalt rohkem on vaja usaldust,» on Tuuksam kindel.

Poekotid on saadaval Stockmanni kaubamajas ning Selveri ja Maxima poodides üle Eesti. Ühe koti hind on 4.50, millele kauplused ei lisa oma tavapärast marginaali. Poekottide õmblejad soovivad saadud tulu eest oma soove ja unistusi ellu viia. Millised on aga soovid? «Üks tahab üürida korterit, teine tahab uut mobiili, kolmas aga koguda raha reisi jaoks. Soovid nagu meil kõik,» teab Tuuksam rääkida.

Tagasi üles