Kruuse: oleme õigel teel

Kümned tuhanded töövõimetuspensionärid istuvad kusagil omaette, kuulates poliitikute ägedaid vaidlusi kõlava nimega töövõimereformi teemal. Ja igaühe hirm kasvab: mis konkreetselt temast saab? Kuidas muutub Antsu elu Antslas selle reformi läbi paremaks?

Esimene asi: inimestel ei lähe halvemaks. Läbi aktiivsusnõuete, ühiskonna suhtumise muutumise ning juhtumikorralduse viiakse tõenäosus, et inimene saab oma sissetulekuid suurendada, kordades ja kordades kõrgemaks, kui praegu võimalik.

Oletame, et olen Ants Antslast ja ei saanud sellest jutust mitte midagi aru.

Nende töö saamise võimalus kasvab kordades.

Kuidas see minu jaoks Antslas kasvab? Kes minu juurde tuleb?

Keegi ei tule teie juurde. Kui tahate samasugust elu, nagu praegu on, et ühel või teisel asjaolul elatute vaid pensionist, siis see võimalus on ka tulevikus. Olenevalt sellest, kas saate töövõimetoetust täiel määral ehk 320 eurot või osaliselt ehk 180 eurot.

Kui kuulute ühte või teise gruppi, võib teie pension suureneda. Kui see mingil põhjusel väheneb, siis kuni järgmise hindamiseni vahe kompenseeritakse ja ei muutu midagi.

Kui olete endale selgeks teinud, et tahate tööd teha – ja minu meelest on see mõistlik valik –, siis lähete töötukassasse. Seal hinnatakse teie võimekust ja kompetentsi ning vastavalt sellele korraldatakse erinevaid teenuseid, et tõsta teie kompetentsi ja vähendada teatud tõkendeid tööturule minekul ja töökoha saamisel.

Ants ei saa sellest jutust ikka suurt aru! Ja ei ole ju nii, et lähen töötukassasse, kui tahan. Ants peab töötukassasse minema, kui senine pensioniaeg läbi saab.

Stopp! Alustame kõige madalamast tasemest. Mind ei huvita miski, ma ei lähe sinna töötukassasse ja ma elan nagu tahan. Siis võib tõepoolest juhtuda, nagu sotsiaaldemokraat [Heljo] Pikhof (riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees – toim) ütles, et tal võetakse töövõimetuspension ära.

Meie oleme öelnud, et see saab olema viimane ja kõige ebamõistlikum abinõu. Eeldan, et sellist Antsu seal Lõuna-Eestis ei ole. Eeldan, et Ants tahab tööd teha.

Kohalik sotsiaaltöötaja, kes peab teadma Antsu, kes on viis või kümme aastat töötu, peab minema Antsu juurde, kui viimane ei ole ise läinud töötukassasse. Läheb ja ütleb Antsule, et nüüd läheme töötukassasse või helistab töötukassasse ja ütleb, et meil on Ants, kes tegelikult tahab tööd saada, aga ta on hetkel nii vähe motiveeritud, et ta ei suuda seda väljendada ja meil on vaja teda abistada.

Kui sellist asja ei toimu, siis oleme kaotanud, hävinud, oleme luuserid riigi mõttes. Kohalik omavalitsus ei saa vastanduda töövõimereformile, riigile. Kui Ants hakkab tööl käima, hakkavad tema maksud tulema kohalikku omavalitsusse.