Tütar püüab tähistada isa matmispaika Jõhvi kalmistul

Elvi mäletab, kuidas ta emaga sageli kalmistul ühe valge liivaga kaetud hauakünka juures käis, ja tema albumis on fotod 1950. aastate keskelt, vanaema matuste ajast, kus selle hauakünka juures seisab ühel pildil Elvi ema Linda ja teisel nooreks neiuks sirgunud Elvi ise. Tagaplaanil paistavad ühist matmispaika ümbritseva aia viisnurkadega postid.

Neil fotodel pole haudu tähistavaid nimeplaate, aga Elvi teab, et ühe künkakese all puhkab tema isa – kohalik mees, kelle kohalikud omakaitselased 1941. aasta septembris maha lasid. 1941. aastal, sõja algul, kui Nõukogude okupatsioon oli lõppenud ja Saksa okupatsioon alanud, oli Elvi isa ja veel 14 kohalikku meest ja naist kui kommunistide käsilased Toila-Oru maantee ääres rauamaagi puur­aukude juures tapetud ning sinna ka auku aetud. Elvi ema ja teised naised, kes teadsid, kuhu nende mehed on maetud, käisid neil nimeta haudadel.

1945. aasta kevadel, kui suur sõda oli lõppemas, Saksa okupatsioon asendunud taas Nõukogude okupatsiooniga, kaevati kaks ühishauda lahti ning üritati surnukehi tuvastada. Üks, kelle omaksed ära tundsid, oli Elvi isa. Enamik jäi aga tuvastamata. 22. aprillil 1945 korraldati matus ja 15 punase linaga kaetud kirstu maeti Jõhvi kalmistule.

Miks tapeti 1941. aasta sügisel 1908. aastal sündinud Helvig Ranniste, Jõhvi kalmistu naabruses asuva Edise küla mees? Tema isa oli pärast Vabadussõda saanud mõisasüdamest väikse talu, ta oli aidanud seda talu pidada ja tal oli Jõhvi kiriku lähedal väike poeke. Juba enne keeruliste aegade saabumist töötas Helvig ka Kukruse kaevanduses. Miks ta tapeti?

Elvi Pääro, nagu ka tema kakskümmend aastat tagasi kõrges eas lahkunud ema Linda, arvab, et isale sai saatuslikuks, et temast tehti Nõukogude esimese okupatsiooni ajal kaevanduse allmaaraudtee remondibrigaadis kümnik.

Elvi hinges ei ole 1941. aastal juhtunu pärast viha, ta teab, et see oli nii karm aeg, mil kahjuks sageli vend ei tundnud venda. Elvi soovib aga täita oma ema soovi ja isa haua tähistada.

Mis võiks olla lihtsam? Aga ei ole lihtne. Millalgi, tõenäoliselt kusagil 1960. aastate lõpus või 1970. aastate alguses ilmus kohalike meeste-naiste ühishauaplatsile ootamatult tahvel 16 tundmatu Nõukogude sõduri ja ohvitseri nimedega ning väikesed hauakünkad olid lükatud siledaks platsiks.

Igal juhul 1972. aastaga on dateeritud kiri, mille Linda Uusmees (endine Ranniste) oli kirjutanud ja ilmselt kohaliku ajalehe toimetusele saatnud. See kiri ilmus alles 20 aastat hiljem Põhjarannikus põlevkivimuuseumi direktori Artur Ruusmaa artiklis «Valuga kirjutatud read».

«Selles ühishauas, mis on Jõhvi surnuaial, ja millel on monument peal, ei ole ühtegi sõjaväelast. Mulle jääb mõistatuseks, miks sinna samba jalamile on asetatud tahvel langenud sõdurite nimedega. Jõhvi ümbruse lahinguis sai surma ka sõdureid nagu kõikjal, ainult neid ühtegi poole maetud sinna, kus seisab nende nimedega tahvel,» kirjutas Helvig Ranniste lesk.

Ta jätkas 1941. ja 1945. aasta traagiliste sündmuste meenutamisega, mida oli läbi elanud ning pealt näinud. Ruusmaa ütles, et Elvi ema kirjeldatud sündmused olid just niisugused ja sama juttu rääkisid ka mitmed teised traagilistel aastatel Jõhvis elanud inimesed.

Ruusmaa sõnul on sellesse hauda maetud 1941. aastal tapetud ja ei kedagi teist. 1990. aastate algul kerkis esimest korda avalikult jutuks, et valede nimedega tahvel haualt eemaldataks. «See jäi ära kohalike võimude vastuseisu tõttu,» tõdes ajaloolane Ruusmaa.

Edise küla veskitalu peretütar, praegu 93-aastane Juta Ploom mäletab nii Helvigit kui ka 70 aasta taguseid matuseid ja teab, et sellesse ühishauda ei ole hiljem kedagi peale maetud.

Toona noore neiu mälestustes on siiani elavalt ka Helvig Ranniste, kes oli olnud noorte seas oma küla hing, kes vedas kohalikus rahvamajas näitemängusid. Pika elu elanud Juta Ploomi silmadesse tuleb sära, kui ta endast üle kümne aasta vanemat Helvigit meenutab.

Aga muinsuskaitseameti dokumentides ei ole kirjas, et Helvig Ranniste ja tema saatusekaaslased oleksid sellesse hauda maetud.

Muinsuskaitseametist on Elvi Pääro saanud Alutaguse Memento esimehe Uno Säästla vahendusel vastuse, et 1985. aastal koostatud «Suure Isamaasõjaga seotud ajaloomälestiste ülevaatuse akti järgi on Jõhvi kalmistul langenud Nõukogude armee võitlejate vennashaud. Maetute üldarv on teadmata, kuid aktis on 17 sõjaväelase nimed ja auastmed».

Veelgi enam, 1987. aasta andmetel on lähtudes Eesti NSV sõjakomissariaadi andmetest kirjas, et vennashauda on maetud «20 Nõukogude armee võitlejat, kes langesid 1941. ja 1944. a. Jõhvis ja selle ümbruses. [---] 1953. aastal maeti Jõhvis, Toilas, Sompas 1941. ja 1944. aastal langenud Jõhvi kalmistu vennashauda, mil sinna püstitati ka mälestusmärk».

Kirja koostanud muinsuskaitseameti Ida-Virumaa vaneminspektor Kalle Merilai täpsustas, et obelisk püstitati juba 1948. aastal. «Obeliski peal nimesid ei ole,» lausus muinsuskaitsja.

«Mul ei ole alust seada kahtluse alla ei ühe ega ka teise sõnu selle kohta, kes sinna maetud on, ja seal võivad olla nii ühed kui ka teised,» lausus Merilai. «Tollest ajast on teada palju haudu, kus on valed nimed, see oli propaganda.»

Elvi Pääro foto isa haualt pärineb samast ajast, mil ühishauda olevat justkui hulk võitlejaid maetud. Eakate naiste sõnul ei ole see sisuliselt pealematmine tõenäoline ainuüksi seetõttu, et nii värskelt, mõni aasta pärast eelmist matust ei maeta uusi surnuid peale.

Eesti Sõjamuuseumi teadur Ülle Kraft leidis riigiarhiivi sõjakomissariaatide arhiivist veidi täpsemaid andmeid Jõhvi vennashaua langenute kohta. Muude allikate ja Vene ühingu Memorial andmete põhjal on teada, et 17 inimesest rohkem kui poolte kohta andmed puuduvad, ülejäänud on aga maetud mitmele teisele kalmistule ja muusse matmispaika.

Helvig Ranniste kohta on aga viide, et ta on maetud hoopis Kohtla-Järve vennashauda. Kohtla-Järve keskel asuval nõukogudeaegse vennaskalmu nimetahvlil on Ranniste ja mitme teise eestlase nimed tõepoolest kirjas. Elvi Pääro teab, et tema isa seal kindlasti ei ole.

«Meie ei keela kellelgi panna mälestustahvlit oma lähedasele, kui on tõestatud, et inimene on sinna maetud,» lausus Merilai. «Tõestusmaterjal on ka mälestus,» lisas ta. «Sinimägede ühishaudadele on üsna paljud, enamasti Venemaalt, pannud mälestusplaate konkreetsete inimeste kohta, kellest on teada, et nad on sinna maetud,» tõi Merilai näiteks.

Jõhvi ühishaud on üks paljudest, mis 9. mail täitub nelgikuhilatega. Kui Elvi Pääro paar nädalat hiljem isa hauale läks, olid närtsinud kuhilad alles, aga ta leidis koha, kuhu istutada lill ja süüdata küünal.

Vene saatkond Eestis on eriti viimasel aastakümnel toetanud vennashaudade kordategemist ja ka Jõhvi hauamonumendi põhjalikumaks korrastamiseks on üks firma küsinud muinsuskaitselt luba. Merilai sõnul ei saanud luba anda, kuna firmal polnud kaitsealusel objektil töötamise õigust.