/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2010/06/29/394928t1h1dfc.jpg)
Mängufilmi «Üks mu sõber» stsenarist ja režissöör Mart Kivastik hakkab filmimisega jõudma lõpule. Jätkuvalt jagab ta oma aju ja südant ka teatrile: tema «Eesti asja» saab näha Tartus ja «Kivist külalisi» Viinistus.
Tellijale
Kirjanik teeb mängufilmi ja annab panuse teatrisuvve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millisesse järku on jõudnud «Ühe mu sõbra» tegemine, mis militaarperverti kehastava Andres Keili andmetel on esimene täispikk mängufilm Tartust?
Filmiga olen jõudnud nii kaugele, et jäänud on veel üks nädal, mille me teeme nüüd kohe Tartus ja Tartu lähedal. Pärast seda on veel vaja asi kokku panna ja heli ja musa ja... Siis näeb, mis kokku sai. Loodame, et saab hästi.
Esmaspäevast alates on olnud laulupeomuuseumi aias võimalik vaadata «Eesti asja», mis esietendus Viinistus suvel 2007. Kuidas sobib lavastusele nüüdne etendamine esimese eesti laulupeo koha lähedal?
See sobib imehästi. Koht loeb. Loeb Tartu.
Kui palju oli tarvis teksti kohendada «Eesti asja» taaslavastamiseks?
Ei olnud vaja. See on üsna sama asi, mis Viinistus.
Kuidas tulid näitlejad laulupeomuuseumi pargis toime mängu ja lauluga?
Ma nägin esmaspäeval ainult algust. Kindlasti on näitlejatel esialgu pisut raske, aga pärast paari etendust asi kohandub. Nii et ma olen kindel, et nad saavad kenasti hakkama. Pealegi on nad ju kõik nii hääd. Neil endal on ka põnev seda lugu Tartus mängida. Ma arvan.
Kui palju on Tartut näidendis «Kivist külalised», mis esietendub Viinistus paari nädala pärast ja mille keskne tegelane on Eduard Vilde?
Mitte liiga. Vilde oli ju rohkem mujal – Taanis, Saksamaal, isegi Lätis ja Ameerikas. Aga ta töötas ju ka Postimehes koos Juhan Liiviga. Liiv luuletas ja Vilde rügas. See on veidi üle pingutatud, aga ma usun, et see oligi nii.
Luuletajat pole võimalik tööle sundida, see on vana tõde. Vaadatagu kas või praegust aega. Niipalju, kui ma luuletajaid tunnen, tööle hakkavad nad surmaähvardusel, või siis pigem surevad, nälga ja janusse. Korralik kirjanik, nagu Vilde, orjab aga päevast päeva. Luuletajad ei saa aru – milleks?
Millal saab «Kivist külalisi» Tartus vaadata?
Ma loodan, et järgmisel aastal. Peaasi, et meil oleks bensuraha.
Kuidas tundub tänavune Eesti teatrisuvi? Kas masu annab tunda?
Vist keeruline tegijatele. Keeruline kindlasti, aga selge on see, et teatrit on vaja ainult niipalju, kui teda vaja on. Osa publikust on tööta, osa korjab taarat, osa kogub panka. Nii et valitakse, kuhu minna. No aga mis teha, igal pool on praegu raske.