Titeteoreem

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Manfred Vainokivi

10. mai 2014, 00:00

Reede, hea päev, õhtul on Sõpruses esilinastus. Väike vein, suupisted, tarkade inimeste loba, nii nagu ikka seltskonnas kombeks, kerge klatš enne avakõnesid. Autoril surutakse käppa, mõni hiilib käpasurumise kohustusest kõrvale. Kintsukaapijad ja austajannad sätivad ennast staaride ja asjapulkade lähedale. Käib vilgas pugemine, lobistamine. Kohal on kodanikud, kes iial ei puudu üheltki esikalt, näituseavamiselt, raamatu presentatsioonilt. Kuidas saakski puududa, jagatakse veini ja suupisteid.

Veini läheb ikka. Ohtralt läheb, teadjamad viskavad kiirelt paar pokaali rindu ja jäävad veinilaua lähedale. Hiljem ei pruugi enam löögile pääseda. Sarv tuleb ikka enne filmi vaatamist mõnusalt soojaks tõmmata. Valge vein lõpeb alati kiiremini otsa. Iseenesest vahet pole, ega punane ka järele jää.

Värsked lapsevanemad on oma paarikuuse tite kaasa võtnud. Õige kah. Laps kohe sünnist peale kultuuri sekka, emale boonuseks võimalus olla tähelepanu keskpunktis. Naised imetlevad õhinal linnupoega. Issand, kui armas laps, näe, naeratas!

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles