Jaanus Villiko: sümbol nimega Narva

«Narva gambiit», «Will Narva Be Russia’s Next Crimea?» (e.k kas Narvast saab Venemaa järgmine Krimm?), «Vene politoloog: lääs seisab silmitsi eksistentsiaalse küsimusega – kas tahate surra  Narva eest?». Need on ainult mõned viimastel kuudel ilmunud artiklite pealkirjad. Mõjutatud loomulikult Ukrainas aset leidvatest sündmustest. Narva on tõusnud maailmakaardile. Paljude pilgud on suunatud Narva poole.

Põhjamaade ja Balti riikide ning Visegradi riikide välisministrite ümarlauakohtumine toimus Narvas. Maailmas mõjuvõimsate meediaväljaannete toimetajad ja ajakirjanikud ei pea paljuks isiklikult kohale sõita, et oma silmaga Narvat näha ning kasvõi tunnike kohalikku atmosfääri tunnetada.

Narvast on taas saanud sümbol. Nii nagu ta on seda olnud aastatel 1700, 1704, 1918, 1944, aga ka aastal 1991. Tallinn on meie pealinn, Tartu tunneb ennast ülikoolilinnana, Pärnu ja Haapsalu on tuntud kuurortlinnadena, Viljandi ja Võru rahvuskultuuri hoidjatena. Meretagune Kuressaare hoiab silma peal meie saartel. Aga Narva? Kunagine kaubanduslinn, kunagine tööstuslinn, praegu aga Euroopa Liidu või Venemaa värav, sõltub, milliselt poolelt vaadata.

Narva on juba sajandeid tagasi maailmakaardil oma koha leidnud. Kuid veelgi olulisem on, et Narva leiaks oma koha Eestimaa kaardil.

Vaadates kummalgi jõekaldal asetsevaid kindluseid ning Narva ümber osaliselt säilinud bastionite kaitsevööndit, on selge, et sõjale ja kaitsetegevusele on siin piirkonnas läbi aegade tõsiselt mõeldud. Laidoneri kaitseliinist ei hakka siinkohal pikemalt kirjutama. Märgid kunagisest kohalolekust on muljetavaldavad tänaseni.

Tõstan pilgu arvutiekraanilt ja vaatan läbi kabinetiakna piiri poole. Siinpool piiri ei paista rohelisi mehikesi ning teisel pool jõge pole näha mitte ühtegi kahuritoru. Aga ometigi tõstatub küsimus: kas NATO allkäik saab alguse Narvast? Või kas tahate surra Narva eest?

Ma ei oska öelda midagi NATO tõusu või languse kohta. Eesti on NATOs ning Ukraina sündmuste taustal on kasutusele võetud meetmeid, mis peaksid meile sisendama kindlust. Kas tahame surra Narva eest? Ma ei usu, et keegi tahab nii väga surra. Aga sõja korral ei ole meil, eestlastel, küll kuhugi taganeda. Narva on meie linn ja oma maa eest tuleb seista. Kui Narval on suur sümboolne väärtus maailma silmis, siis meie, eestlaste jaoks peaks selle sümboli väärtus olema veelgi selgem. Siit algab meie maa ja riik.

Viimastel kuudel on tulnud rääkida väga palju ajakirjanikega, saadikutega, diplomaatidega, dissidentidega Venemaalt ning loomulikult ka kohalike linlastega. Arvamusi ja eelarvamusi kuuleb seinast seina. Väga huvitav on olnud rääkida vene dissidentidega. Ka kõige läänemeelsemate meelest ei saa lääs iseenda kaitsmisega hakkama.

Üheks põhjuseks olla see, et inimesed läänes mängivad liialt palju arvutimänge ja on seetõttu reaalsest elust irdunud. Venelased Venemaal aga elavad raskemates tingimustes ja on rohkem karastanumad. Naiivne või siis mõtlema panev? Kindlasti aga märk sellest, et tunneme teineteist liiga pinnapealselt.

Kokkuvõtteks tõuseb ikkagi küsimus, kui hästi või halvasti me tunneme oma naabreid. Kui vaadata Venemaa meediat, siis võiks arvata, et Venemaa on astunud suurde sõtta ja kogu maa toetab riigi juhtkonda. Üks minu sõber käis enne 1. maid Peterburis. Lihtsalt niisama, suurlinnas lonkimas. Nagu ikka enne pühi korraldati metropoli keskusese laupäevakut. Inimestele jagati rehasid ning võimaldati muru riisuda. Aga koos rehaga taheti huvilistele selga toppida üks kollane vestike, mille seljale oli suurelt kirjutatud «Единая Россия» (Ühtne Venemaa). Vaikselt ja viisakalt olla rehad tagasi antud ning laupäevakust asja ei saanud.

Paljud välismaalased on tundnud muret Narva elanike meelsuse pärast. Kas nad pooldavad Vladimir Putinit või hoopis hoiavad lääne poole? 2012. aastal oli linna elanikkonnast 82,23 protsenti rahvuselt venelased. Eestlasi oli 3,81 protsenti. Vene pass on 36,3 protsendil elanikest, Eesti pass 46,7 protsendil, kodakondsus on määratlemata 16,08 protsendil. Need on kuivad arvud. Võib-olla on värvikam fakt see, et kogu aktiivsema eestluse likvideerimiseks Narva linnas on vaja ainult 18-kohalist mikrobussi. Kogu eestlaskonna likvideerimiseks Narvas on aga vaja kahte suuremat bussi ja ongi asi ühel pool. Tahan öelda, et meie, eestlaste, kohalolek Narvas on liiga väikesearvuline. Välismaa diplomaadid juhivad sellele tähelepanu kui suurele probleemile. Kuna eestlasi on siin vähe, on ka Eesti riigi mõjukus üsna kesine.

Seoses Ukrainas lahvatanud sündmustega ilmus Eesti meedias piltlikult öeldes järgmisel päeval seisukoht, et kogu meie riigi integratsioonitegevus on tulemuseta olnud. Aga kui toimus viimane vabariigi aastapäeva paraad Narvas, siis sellist riigitruuduse puhangut ei osanud küll keegi oodata. Meie vähest sõjatehnikat käidi terve öö uudistamas ning käega katsumas. Vaatamata halvale ilmale vaatas tänavatel paraadi ligi 25 000 inimest ning sellel päeval jagatud sinimustvalged lipukesed on veel tänaseni inimestel alles. Meelde on jäänud ka üks jäähokimäng, kus noorte MM-valikmängudes mängis Eesti koondis kellegagi. See oli võimas pilt, kui 3000 narvakat terve mängu vältel «Eesti, Eesti, Eesti» skandeerisid. Ja seda eesti keeles. Kahju, et keegi sellel hetkel lipukesi ei jaganud.

Nii nagu ei saa öelda, et NAT­O abile ei saa loota, on kindlasti vale väita, et kogu integratsiooniprotsess on tulemuseta olnud. Kindlasti jätab soovida see, kuidas integratsiooniprotsessi ellu rakendatakse.

Nagu ikka, projektipõhiselt. Aga mõelgem korraks: kas see on ikka tegevus, mida peaks projektipõhiselt tegema? Oletagem, et ühel päeval on Narvas rahvarahutused, tunnusmärkideta relvastatud mehikesed ja veidi põlevaid hooneid. Kas me siis saame kuhugi aruandesse kirjutada, et planeeritud tegevuste tulemused ei vastanud ootustele? Naiivne, et mitte öelda rumal.

Narva on juba sajandeid tagasi maailmakaardil oma koha leidnud. Ukraina sündmused tuletavad meile seda kohta lihtsalt värskemalt meelde. Kuid veelgi olulisem on, et Narva leiaks oma koha Eestimaa kaardil. Tuleb tunnistada, et meie poliitikud on Narvat üles leidmas. Ei sõideta enam piirilinna kinnisele kohtumisele mõnes tööstusettevõttes, vaid suheldakse laiemalt linnarahvaga. See on hea ja inimesed tulevad rõõmuga kohtumistele. Vaikuse aeg on mööda saamas.

Tartu Ülikoolil on piirilinnas kolledž, mille ülesanne on pakkuda kindla kvaliteediga kõrgharidust. Politsei- ja piirivalveamet ja toll teevad oma igapäevast tööd. Eesti Töötukassa saavutused viimase paari aasta jooksul Narvas ja Ida-Virumaal on muljetavaldavad. Narva linnavalitsus juhib linna ning ärimehed proovivad oma äri ajada. Ülejäänud Eestist käiakse Narvat uudistamas. Käiakse väga palju, ja selle üle on hea meel. Ma loodan, et see on esimene samm sinnapoole, et näiteks pärast (kõrg)kooli lõpetamist ka päriselt Narva elama tulla. Sest ainus, mis loeb, on kohalolek.