/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
Nõukogude ajal peeti paljudes asutustes vastastikuse abistamise kassat. See oli lihtsalt üks karp või purk, kuhu ühe osakonna inimesed palgapäeval panid näiteks viis rubla. Ja kel enne järgmist palgapäeva kitsas kätte tuli, võttis sealt ausõna vastu ning pani jälle palgapäeval tagasi.
Pole kuulnud, et seesugust kassat kusagil enam peetaks – ilmselt puudub nüüdisajal selle järele vajadus. Saadaval on arvelduskrediit, krediitkaardid, väikelaenud ning muud teenused. Kui oma raha peale eriti vihane olla, ei ole keelatud ka kulukat SMS-laenu võtta. Abistamise kassat võib meenutada oma ajastule kohase kodanikualgatusena, mis leevendas krediidipuudust hoiuraamatu ja sukasääre tingimustes. Aga nüüd on lihtsalt teistsugune aeg.
Tallinna plaan luua munitsipaalpank tundub sarnane ideega teha taas üks vastastikuse abistamise kassa. Muidugi suuremas mõõtkavas.
Ühistupangandus ise on ju maailmas täiesti olemas ning elujõuline nähtus. USAs tuntakse neid panku credit union’i nime all ning Eestiski pole asi praktikas tundmatu (ühistupanku meil pole, küll aga hoiu-laenuühistud).
Tallinna plaan luua munitsipaalpank tundub sarnane ideega teha taas üks vastastikuse abistamise kassa
Kui selline pank sünniks poliitikaväliselt, mingisuguse tänapäeva Eesti pangandusturu tõrke või rahuldamata nõudluse pinnalt, ei oleks selle kallal väga mõtet keelt teritada. Uus pank peaks lihtsalt ise tõendama oma elujõulisust, nagu ükskõik milline äri. Kõhklusi tekitab eelkõige see, kust algatus pärineb.
Tallinna linnal muidugi on mupo, linnatelevisiooni, munitsipaalajalehtede jt näol olemas suur kogemus paralleelstruktuuride loomiseks, mille kasu mõistmiseks elanike jaoks ei pruugi alati tavamõtlemisest jätkuda. Päevakorral on munitsipaalpoed ja munitsipaalpangandus, ning kummagi loomiseks on ka teatud samme tehtud. Õigupoolest lubas linna juhtiv Keskerakond ühistupanga asutada juba 2009. aastal, kirjutades toonasesse valimismanifesti loosungi: «Et ükski kodulaenuvõlglane ei satuks tänavale, asutame Tallinnas ühistupanga.»
Tol valimisperioodil asja ei saanud, mida linnavolikogu juht Toomas Vitsut põhjendas ebasoodsa seadustikuga. Karta on, et seadused kuigivõrd soodsamaks läinud pole. Ei üllatakski, kui kogu projekt põrkub järelevalveorganitelt tagasi, kuid siis on vähemalt võimalus öelda, et tahtsime lubadust täita, kuid meid takistab liigne bürokraatia.
Luua tänapäeval pank tühjalt kohalt on keeruline ja kulukas, aga kasvõi LHV näitel mitte võimatu ülesanne. Tallinna linnal poleks see ka kaugeltki esimene kord oma näppe pangandusse susata: 1991. aastal laenas linnavalitsus toona esimesi samme tegevale Hansapangale kuus miljonit rubla, mis oli sisuliselt panga esimene laenuressurss. Lepingu järgi teenis linn sellelt aastaintressi 11,5 protsenti – toonastes tingimustes mitte just muinasjutuliselt palju.
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)