Andrus Ansip: tegelikkusega näivuse vastu

Iga kord, kui Venemaa agressiivsus läheb üle piiri, vallandub Eestis rutiinne, lausa kohustuslik arutelu venekeelse telekanali vajalikkusest. Mõistagi oleks hea, kui venekeelsete inimesteni jõuaks aus ja objektiivne informatsioon, ent kahtlen väga, kas soovitud võluvits ei osutu mitte hirmkalliks enesepettuseks.

Eesti, Balti regiooni või isegi kogu Kesk- ja Ida-Euroopa venekeelsete elanike tähelepanu püüdval telekanalil on keeruline võistelda Venemaa telekanalitega, mis teenivad raha 150 miljoni vaatajaga reklaamiturult ja mida subsideeritakse suure riigi naftatuludest.

Niisama raske oleks uues kanalis ühitada ajakirjandusvabadust ja «õiget» sisu. Kes  dikteerib «õige» sisu ja kes kontrollib maksumaksja raha sihipärast kasutamist, see tähendab sisu objektiivsust? Ajakirjanduse objektiivsuse hindamine on alati olnud subjektiivne. Kas Savisaare loodud Tallinna TV on näide objektiivsusest?

Kui meie majandus edeneb, on Eesti julgeolek kindel. On aga majanduses asjad korrast ära ja tulevik tume, siis on ka sotsiaalsed pinged kerged lahvatama.

Aprillimässu ajal kogesime, et erinevate arusaamade veelahe ei kulge Eestis üldsegi toimetuste vahel, vaid toimetuste sees. Sealhulgas ka avalik-õigusliku lipulaeva, Eesti Rahvusringhäälingu sees. Mitte ainult anonüümsed kommenteerijad, vaid ka haritud ajakirjanikud – kellele ju ometi oli mitmekülgne informatsioon kättesaadav – jagunesid kahte leeri. Ukrainas toimuv eristab inimesi samamoodi. Eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste enamik mõistab Venemaa tegevuse hukka, vene keelt kõnelevate inimeste enamik kiidab takka. Milliste vahenditega garanteerib riik «õige» sisu?

Kardan, et ausal meedial, mis annab sõna ka vastaspoolele ja märkab mustvalgete tõlgenduste kõrval pooltoone, on raske põrmustada Vene propaganda küünilisi, mastaapseid valesid. Inimesed, kes tahavad valesid uskuda, jäävad neid uskuma. Vale, mis parandab enesetunnet (näiteks turgutab venelaste eneseteadvust), on alati oodatum ja meelepärasem kui tõde, mis tekitab kahtlusi või süümepiinu.

Abraham Lincoln on öelnud: mõnda inimest on võimalik lollitada kogu aeg ja kõiki inimesi on võimalik lollitada mõnda aega, kuid mitte kunagi pole võimalik lollitada kõiki inimesi kogu aeg. Ikka on leidunud neid, kes püüavad Lincolni öeldut ümber lükata. Väidetakse, et poliitikas on oluline see, kuidas asjad paistavad, mitte see, kuidas nad tegelikult on. Näiliku eksponeerimisega püütakse rahvast hullutada. Jah, näivus on oluline. Kui näib, et asjad on valesti, võib see põhjustada rahva pettumust või isegi võõrandumist riigist. Kuid ainult ajutiselt. Tegelikkus tõuseb varem või hiljem esile.

Küll võib võõrandumine osutuda pöördumatuks seal, kus asjad mitte ainult ei näi olevat valesti, vaid nad ongi väga valesti.

Oletagem, et riiklik propaganda – mida ma ajakirjandusvabaduse veendunud pooldajana põhimõtteliselt ei toeta – võib meie probleeme mõneks ajaks pisut leevendada. Kuid ei venekeelne telekanal ega venekeelsed subtiitrid vähenda meie haavatavust juhul, kui Eesti riigi majanduslikud alused nõrgenevad. Siis pole tagasilöögid mitte näilised, vaid tegelikud.

Bill Clintoni 1992. aasta võiduka valimiskampaania tunnuslause oli imelihtne: «It´s the economy, stupid.» Ehk asi on majanduses, ikka ja jälle majanduses. Kui meie majandus edeneb, on Eesti julgeolek kindel. On aga majanduses asjad korrast ära ja tulevik tume, siis on ka sotsiaalsed pinged kerged lahvatama. Üldjuhul hoiab just tugev majandus riiki demokraatlikul arenguteel. Hitleri aitas võimule majanduskriis, araabia kevade päästis valla noorte massiline tööpuudus, ukrainlasi tõi Maidanile korruptiivse klannimajanduse sünnitatud lootusetuse tunne.

Infoväli, mille keskel inimesed elavad, mängib kahtlemata olulist rolli pingete eskaleerumises Ukrainas. Ent lühinägelik oleks alahinnata soodsat pinnast Kremli propagandistlikeks manipulatsioonideks. Näiteks Ida-Ukraina politseiniku palk on kolm korda pisem Venemaa ametivenna omast. Krimmi pensionäridele lubatud pension ületab Ukraina eakate sissetuleku kahekordselt. Tuleb tõdeda, et ka kodumaa-armastus võib käia kõhu kaudu. Eriti seal, kus elanike valdava osa moodustavad nii-öelda pindmiste juurtega inimesed.

Omakasupüüdmatu patriotism (mitte segamini ajada natsionalismiga, mida õhutatakse nüüdisaja Venemaal!) ei kujune üleöö ega ka mitte ühe või kahe põlvkonna jooksul.

Arusaadavalt tekitavad Ukraina sündmused Eesti elanikes ärevust. Ent isegi need eestimaalased, kes õigustavad Putini režiimi tegutsemist Ukrainas, ei näe pingete ülekandumiseks Eestisse mingit põhjust ega ohtu. Me võime rahulikud olla tänu sellele, et Eesti kui NATO usaldusväärne liige on paremini kaitstud kui eales varem. Me oleme õppinud nii 1940. kui ka 2007. aastast. Me teame, kuidas seitse aastat tagasi saabusid Tallinna massirahutuste korraldamisele spetsialiseerunud võõrriigi luureohvitserid, mäletame, kuidas aknaklaaside klirisedes jagasid märatsejad Georgi linte ja skandeerisid «Ros-si-ja, Ros-si-ja». Nagu nüüd Ukrainas. Tänane Eesti riik on piisavalt kogenud ja võimekas, et tõkestada Putini «roheliste mehikeste» ja treenitud «turistide» Eestisse imbumist.

Aga kõige rohkem kindlust annab meile siiski asjaolu, et Venemaa provokatiivsete ahvatlustega kaasaminekule seisab vastu Eesti inimeste heaolu. Meie keskmine pension on 354, Venemaal 200 eurot.

Meie keskmine palk on 1000, Venemaal 600 eurot. Eesti kõrgem elatustase on siin elavate eestlaste, venelaste ja ukrainlaste ühistöö. Me pole raisanud oma energiat kraaklemistele ega korruptiivsetele kõverteedele. Oleme pühendumusega oma riiki arendanud. Meie riik on tugev ja seda vajavad ühteviisi kõik Eestis elavad inimesed, kes hindavad demokraatlikke väärtusi ja majanduslikku heaolu.

Ehkki Eestis on Euroopa Liidu keskmisest töötuid märksa vähem, aitaks kas või ühe protsendi jagu väiksem tööpuudus meie elu rohkem edendada kui üks «õige» telekanal. Ka maksupettustest jagusaamine aitaks lõimumisele rohkem kaasa kui «õige» propagandakanal. Teadmine, et kõik Eesti elanikud maksavad makse võrdsetel alustel ning et kellelgi pole võimalik maksudest kõrvale hiilida, liidab eestlasi, venelasi ja ukrainlasi rohkem kui ühe, teise või kolmanda rahva asetamine «õigesse» infovälja. Teadmine, et seaduste ees on kõik võrdsed, annab inimestele kindlustunde, oma riigi tunde.

President Lennart Meri ütles mulle ühes viimaste hulka jäänud telefonikõnes, et iga inimene peab saama oma töö vilju näha. Kui inimese tähelepanu tema töö viljadelt lakkamatult kõrvale kiskuda, siis võib tekkida kahtlus, kas noid vilju üleüldse ongi olemas. See vili, mida president Meri silmas pidas ja mille küpseks saamist peaksime sagedamini märkama, on Eesti riik. Julgeolek algab väärikast, põhjendatud enesekindlusest.