:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2014/04/20/2973398t1h671d.jpg)
Peagi avatavas Ida-Tallinna keskhaigla amputatsioonijärgse taastusravi osakonnas proteese valmistama hakkav Madis Põri teab täpselt, mida sealsed patsiendid läbi elavad. Põri kaotas 2012. aastal Afganistanis patrullreidi käigus mõlemad jalad.
Madis Põri: jäseme kaotusest ei jää elu seisma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olen taastunud väga kiiresti ning leppinud, et kannan proteese. Ega elu sellepärast veel seisma jää, kui peaks kaotama jäseme või kaks. Lihtsalt muutub veidi raskemaks,» ütles kaitseväelane, keda motiveerivad lähedased ning teadmine, et talle on antud teine võimalus eluks.
«Praegu motiveerib mind kõige rohkem üks eriline neiu, kes on mulle väga toeks olnud,» avaldas ta.
Eelmisel aastal viibis ta oktoobrist detsembrini ja tänavu veebruarist aprilli alguseni koos füsioterapeut Anti Piguliga USAs Walter Reedi sõjaväehaiglas, kus õppis proteesimeistri ametit. «Tavaliselt õpitakse proteesimeistriks ikka päris pikka aega, aga kuna Eestis seda võimalust ei ole, läbisime kiirkoolitused,» tunnistas Põri, kellel on ka endal oskustest kasu.
Seetõttu otsustaski ta proteesimeistri ametikohale kandideerida. ITK taastusravikeskuse juhil Heidi Gilil oli selle üle väga hea meel. «Ta tahtis mind tööle, kuna nägi, et suudan amputatsiooni läbi elanud patsientidele hästi mõjuda,» ütles kaitseväelane.
Põri kinnitab, et jäseme kaotanud patsiendile on väga oluline, et ta saaks võimalikult kiiresti oma igapäevaelu juurde tagasi pöörduda. Seetõttu on vaja parandada proteeside kättesaadavust ja kvaliteeti. Selle nimel hakkabki ta nüüd koos Piguliga ITKs tööle.
Põri käib patsiendina ITKs ise üsna harva. Ka Inglismaal Headley Courty sõjaväehaiglas pole ta pea aasta käinud. «Plaanis on millalgi minna, et alustada uue etapiga oma elus. Tahan hakata jooksujalgu tegema,» tunnistas kaitseväelane. Enne õnnetust meeldis talle väga joosta ning ta loodab peagi hobi juurde naasta.
Eesti arste kiidab Põri väga. «Arsti, õed ja füsioterapeudid on väga head inimesed. Nad tahavad aidata patsiendil mingist õnnetusest võimalikult kiiresti ja valutult taastuda.»
Samuti meeldib talle mõte, et kõik ühesuguste muredega patsiendid koondatakse. «Kui õnnetus juhtus, olid kõik patsiendid samas osakonnas. Me saime rääkida, kurta oma muresid, uurida, mis juhtus, arutada, mismoodi oma probleemidest lahti saada ja mis on pärast õnnetust muutunud. Olime üksteisele väga toeks ja see aitas mind tohutult. Eriti alguses. Algus on kõige raskem.»