Heidi Gil: meil kõigil on oma missioon

Selle keskuse valmimist võib vist pidada üheks teie valdkonna suursaavutuseks?

Kindlasti. Tegemist on rahvusvahelise kollektiivse saavutusega. Keskuse ja sellega seonduva planee­rimise ja kontseptsiooni paikapanemisega oleme tegelenud juba viis aastat ning on olnud suur rõõm, et kokku on saanud erinevad inimesed, kel on olnud ühine eesmärk – luua keskus, kus antakse parimat abi meie kõikidele patsientidele. Kogu inspiratsioon on tulnud aga meie vigastatud kaitseväelastelt.

Tuleb tõdeda, et meditsiini viivad maailmas edasi konfliktsituatsioonid. Kui nende keskmes on noored inimesed, paneb see väga pingutama, abi täiustamas.

2008. aastal alustasite kõigega sisuliselt nullist. Mis oli kõige keerulisem?

Koostööleppe kaitseväega sõlmisime oktoobris 2008. Detsembris oli meil kaks palatitäit noori inimesi, kes olid väga raskelt vigastatud. Siis jõudis kohale, et oleme sõdiv riik. Rahuga ollakse ju nii harjunud. Alguses oli väga keeruline.

Eestis on olnud aastas pea 500 jäseme amputatsiooni ning muidugi said nad ravi ka varem, kuid nii süsteemselt me amputatsioonijärgse taastusraviga tegelenud ei olnud. Küll aga oli meil tasemel taastusravimeeskond, koostöövalmis eriarstid, igati toetav haigla juhtkond ning väga suur soov aidata.

Kaitseväe meditsiiniteenistus on olnud asendamatu partner ravitöö sujuvuse tagamisel, sest teatud spet­siifilisi raviprotsesse viiakse läbi ja proteese valmistatakse siiani Suur­britannias Headly Courtis. Olime selles suhtes natuke teises olukorras, kuna Eestis spetsialiseeritud taastusraviga sõjaväehaiglat ei ol­nud, nagu meie partnerriikidel. Tegemist oli auasjaga oma inimesi kodumaal toetada ja tõestada, et koostöös saame hakkama.

Mida kõige rohkem kartsite?

Teine inimene on kannatada saanud läbi suure vägivallaakti. Tema on kõik selle läbi elanud ja mina pean sellesse maailma sisse minema ja seda mõistma, sest ma ei saa muidu aidata. Me südamest soovisime, et keegi alla ei annaks ja meid omaks võetaks.

Kui lihtne on olnud sinna maailma pääseda?

Öeldakse, et läheb viis aastat, et inimene jäseme kaotusega lepiks. Alguses on olnud trotsi, arvamust, et «teie tsiviilis ei mõista». Usaldus on tulnud võita ja aidanud on enda kogemuse sissetoomine. Esimest korda läksin poiste juurde ja ütlesin, et teate, mina olen ka Afganistanis käinud, tahan teid aidata. Kohe tekkis huvi ja mingisugune side. Esmalt tuleb siiski selgeks teha, et inimene peab ise ka tahtma end aidata, sest lõputult ei saa inimest motiveerida.

Kui lihtne on jäseme kaotanud inimesele selgeks teha, et ta peab end kokku võtma ja end ise ka aitama?

Kui patsiendiga on usalduslik suhe, siis inimesed mõistavad oma olulisust taastusravi protsessis. Ükskõik, kas ta on amputant või muu diagnoosiga inimene. Taastusravi on tohutult suur meeskondlik koostöö, mis põhineb usaldusel. Kui seda pole, siis sa maksimumtulemust ei saa. Edulugusid on palju olnud ja see innustab meie töötajaid.

Miks olete selle valdkonna oma südameasjaks võtnud?

Olles Eesti patrioot, toetan kõike seda, mis tagab meile turvalisuse ja rahu. Meil kõigil on siin elus roll ja missioon täita. Kui me oma professionaalse tegevusega saame kellegi elu paremaks teha, siis me oleme õnnestunud. Minu jaoks on au anda meie rahu eest seisvatele inimestele midagi valdkonnast, mida ma valdan. Oleme püüdnud olla avatud ja anda oma osa vigastatute tagasitulekuks tavaellu.

Mina olen siiralt õnnelik, kui kõik patsiendid leiavad endale ühiskonnas koha, on integreeritud, meie ümber. Seega on õigeaegne taastusravi väga oluline.

Kuidas erineb missioonil viga saanud kaitseväelase ja liiklusõnnetuses viga saanud inimese või haiguse tõttu jäsemeta jäänud inimese ravimine?

Loomulikult on igal inimesel oma lugu, kuid hingelt oleme siiski väga sarnased. Sageli on kaitseväelastel ka muid vigastusi, mitte vaid jäsemetega. Töö on nendega suur, abi peab olema kiire. Kuna kaitsevägi on meeskondlikult toimiv organisatsioon, võtsime neid esialgu gruppidena taastusravile. Üksteist väga toetatakse, sest treenitus on meeskondlik. Kogu meie patsientuurist on vigastatud kaitseväelased õnneks väga väike osa. Algusaastatel oli meil statsionaarselt taastusravil näiteks 20 kaitseväelast, kogu statsionaarse taastusravi patsientide hulk aga 1200 patsienti aastas.

Millal jõuame nii kaugele, et suudame kõik jäseme kaotanud inimesed kodumaal terveks ravida? Praegu sõidavad kaitseväelased veel sageli Inglismaale Headley Courti taastusravikeskusesse.

Eks me sinna püüdleme, kuid see on militaarkeskus. Meil on tsiviilhaigla, mis on hakanud kaitseväega koostööd tegema ning püüab seeläbi aidata ja ka ennast täiustada. Loomulikult on hea, kui ei pea kodust kaugele sõitma, aga need on pikaajalised protsessid. Oleme selles valdkonnas pioneerid, aga oma kaitseväelaste ravimine kodumaal on auasi.

Kampaania

Trenažööri soetamiseks kogutakse annetusi

Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing viib sel kevadel esmakordselt läbi heategevuskampaania «Anname au!», mis kutsub üles kandma 23. aprillil toimuva veteranipäeva eel ja ajal sinilille rinnamärki kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste toetuseks. 

Sel kevadel müüvad alates 14. aprillist kahe nädala jooksul sinilille rinnamärke Selveri kauplused üle Eesti, Tallinna lennujaama valitud müügiesindused, Kaitseliidu malevad ja Naiskodukaitse vabatahtlikud veteranipäeva üritustel.

Samuti kutsutakse üles annetama Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) taastusravikliiniku heaks. Heategevuskampaania annetuste abiga on kavas soetada kõnniabiseade, antigravitatsiooni tehnoloogial põhinev linttrenažöör. See võimaldab patsiendil harjutada kõndimist keharaskust tundmata, valutult ja kukkumist kartmata. Trenažöör võimaldab vähendada gravitatsioonijõudu 20–100 protsendi võrra.

Antigravitatsiooni tehnoloogial põhinevat linttrenažööri saavad kasutada väga erinevate vajadustega inimesed vigastuste, traumade, amputatsiooni ja neuroloogiliste haiguste ning muu puhul.