Kalle Muuli: lõuad pidada ja edasi teenida!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kalle Muuli

19. aprill 2014, 00:00

Madis Jürgen hoiab käes 1989. aasta Noorte Häält. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Veerand sajandit tagasi kinnitas ajakirja Kultuur ja Elu nooruke toimetaja Madis Jürgen oma kodu uksele sildi: «Härrased ohvitserid! Ma ei ole kodus. Läksin jänesele heina niitma. Madis.» Tegelikult oli asi naljast kaugel. Õnneks või kahjuks pole enam ühelgi Eesti ajakirjanikul võimalik kogeda seda, mida 26-aastane Madis Jürgen 1989. aasta kevadel üle elama pidi. Ühelegi kirjatööle pole juba aastakümneid järgnenud ligilähedaseltki säärast reaktsiooni kui Noorte Hääles ilmunud Madis Jürgeni artiklile «Lõuad pidada ja edasi teenida!».

Kõik algas sellest, et Nõukogude armees aega teeninud leedulane Arturas Sakalauskas tappis 1987. aasta veebruaris kaheksa inimest. Neist seitse olid Sakalauskase teenistuskaaslased, kes olid teda peksnud, piinanud ja vägistanud. Pool aastat hiljem, kui sõjaväetribunal valmistus vaimuhaiglas viibivat Sakalauskast surma mõistma, tuli lugu avalikuks. 1989. aasta talveks jõudis üle kogu Nõukogudemaa rullunud sõduriemade raevupurse ka Eestisse.

Madis Jürgen leidis siis sõjaväest puhkusele pääsenud eesti poisi Mati, kes jutustas ajakirjanikule üksipulgi, kuidas teda oli väeosas juba mitu kuud iga päev järjekindlalt pekstud ja vägistatud. Jürgen käis koos Mati emaga ka Lõuna-Ukrainas sõjaväeosas. Nende tuleku puhuks korraldati parteikoosolek, kus räägiti vennasrahvaste sõprusest ja sellest, miks Mati ajakirjanikule valetab. «Õhk värises vihkamisest,» meenutas Jürgen hiljem.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles