Siim Tuisk: interneti tulevik – kas Euroopa või USA moodi?

Kaalul on reeglid, mis määravad, kes kontrollib internetis info liikumist ja kuidas tohib andmeid tulevikus kasutada. Selles asjas on Euroopa valikud ka Eesti valikud – küsimus on selles, kas vaatame otsuste tegemist pealt või juhime ise?

Vabakaubanduslepe Ameerikaga vähendab riikide võimalusi erandeid teha. Märtsi alguses toimus Brüsselis TTIP (Transatlantic Trade and Investment Partnership) läbirääkimisvoor, kus ameeriklased tegid ettepaneku mitte seada piiranguid ülepiirilistele andmevoogudele. Maakeeli võib öelda, et näiteks andmekaitse pole piisav põhjus takistamaks sinu info liigutamist Ameerika serveritesse, kus nad on sealsete seaduste alusel kergesti kättesaadavad kohalikele võimuorganitele. Ehk ei mingit Euroopa või Eesti pilve, millest president Ilves räägib ja mis võimaldaks kaitsta meie isikuandmeid firmade või võõrriikide asutuste liigse huvi eest. Kui ka ELi pool selle ettepanekuga nõustub, jääb Euroopa Parlamendile veel võimalus lepet mitte ratifitseerida. Seega tuleks küsida Euroopa Parlamenti pürgivate inimeste käest, kas nad toetavad pigem suurfirmasid või kodanikke kaitsvat positsiooni. Tulevase «vabakaubanduspiirkonna» ja võimaliku digitaalse ühisturu ees seisvad probleemid jäävad euro­parlamendi uue koosseisu üheks suuremaks väljakutseks.

Kui Eesti tahab rääkida kaasa interneti tulevikku puudutavas ja säilitada oma eesrindlikku mainet, peavad meie esindajad olema pädevad ja käituma vastavalt ka siseriiklikult.

Just nädal tagasi kiitis Euroopa Parlament heaks võrguneutraalsust kaitsva ja rändlustasud kaotava seaduse. Seega ei saa mobiilioperaatorid üsna varsti enam nõuda lisatasu Euroopas tehtud kõnede või andmekasutuse eest. Võrguneutraalsuse murdmine oleks tähendanud seda, et teenusepakkujad saaksid kontrollida, millise kiirusega teatud veebileheküljed, nagu Youtube või Postimees, avanevad, ning takistada oma ärihuvidest lähtuvalt Skype’i, Snap­chati või Bittorrenti toimimist. Veelgi enam, teoreetiliselt võiks hakata veebilehti nagu kaabeltelevisiooni kanaleid erinevatesse pakettidesse paigutama ja vastavalt müüma. Suured firmad saaksid osta endale positsiooni internetis, tõrjudes teised, sh väiksemad start-up’id välja. Parlamendi otsus ei ole muidugi lõplik, vaid vajab ka uue koosseisu ja liikmesriikide valitsuste esindajatest koosneva ELi nõukogu heakskiitu. Arvestades avalikkuse survet, ilmselt olulisi paragrahve eriti ei muudeta.

Ülejäänud maailmal on tekkinud seega põhimõtteline erinevus USA-sisese internetiga, kus tänu ülemkohtu hiljutisele otsusele on võrguneutraalsuse printsiip hetkel murtud. Internetiteenusepakkujate ja sisutootjate vahel käib «sõda» selle üle, kes kellele info liikumise eest maksma peab. Kuna võrgult nõuab kõige rohkem ressurssi video striimimine (sarjad nagu «Troonide mäng» ja «House of Cards» või täiskasvanute meelelahutus), siis on see viinud suured telekomid sõtta Net­flixi ja pornotööstuse vastu. Kuna see seadusetõlgendus on alles hiljutine, pole veel selge, kes sellest võidab. Netflix ja paljud teised on sõlminud kahepoolseid lepinguid, mis nende olukorda vähemalt mõneks ajaks kindlustavad, jättes väiksemad teenusepakkujad telekomide meelevalda.  

Euroopa Kohus kuulutas eelmisel teisipäeval kehtetuks direktiivi, mis sundis sideteenuse pakkujaid salvestama kõiki mobiili- ja internetiühendusseansside olulisi andmeid, et neid nõudmisel võimuorganitega jagada. Kasutajate identifitseerimist lubaval direktiivil oli kohtu sõnul mitmeid puudusi.

Esiteks lõi see aluse massjälgimisele, nõudmata samas, et andmesäilitus seostuks kuritegevuse vastase võitluse või avaliku julgeolekuga. Enamgi veel, see rakendus kõigile telefoni- ja internetikasutajatele ühetaoliselt, tegemata vahet nende seaduskuulekusel ning eirates kutsealase saladuse hoidmise kohustust (arstid, advokaadid, pihiisad).

Teiseks, andmeid tuli säilitada 6–24 kuud (liikmesriigi enda valikul) olenemata andmetest, nende sisust või säilitamise seaduslikust eesmärgist. See tähendas, et puudus alus, milliste andmete säilitamine oleks olnud vältimatult ja rangelt vajalik.

Kolmandaks, puudusid ka objektiivsed kriteeriumid liikmesriikidele määratlemaks ligipääsu andmetele ning nende hilisemat kasutust, mistõttu hindas kohus kontrolli isikuandmete üle ebapiisavaks.

Ning viimasena, aga väga olulisena – andmeid ei kohustatud säilitama Euroopa Liidu territooriumil, mistõttu ei oleks tagatud andmete kaitse ja turvalisus (vt ka eespool mainitud USA ettepanekut).

Euroopa Komisjoni tegevuse muudab siinjuures silmakirjalikuks see, et olles nii tugevast põhiõiguste riivamisest teadlik vähemalt aastast 2011, kaebas komisjon viis direktiivile vastuseisvat riiki kohtusse ja pani osa neist sunniraha maksma.

Volinik Cecilia Malmström väidab hiljutises pressiteates, et siseriiklikud seadused vajavad täiendamist ainult selles osas, mis on vastuolus ELi õigusega, ning direktiivi kehtetuks kuulutamine ei võta riikidelt õigust kohustada sideettevõtjaid andmeid säilitama varasema

e-privaatsuse direktiivi alusel. Selline seisukoht, olgugi samuti silmakirjalik, vastab tegelikult tõele. Kohtu hinnang ei ütle midagi siseriiklike õigusaktide, sh meie elektroonilise side seaduse kohta.

Siinkohal kutsun majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi üle vaatama elektroonilise side seadust, et teha kindlaks, kas see riivab kodanike õigusi, ja viima selle vajadusel kooskõlla Euroopa Kohtu otsusega. Ka õiguskantsleril on võimalik elektroonilise side seaduse vastavust põhiseadusele kontrollida. Kui kumbki neist institutsioonidest ei taha seda teha, jääb üle veel taotleda sedasama kohtumenetluse raames.

On ka võimalus, et riigikogu (või mõni saadik) otsustab ise Euroopa Kohtu nõudmistega kooskõlas eelnõu esitada. Näiteks Soome kommunikatsiooniminister Krista Kiuru algatas sama protsessi kohe pärast Euroopa Kohtu otsust, öeldes: «Kui me tahame olla õigusriik ja eeskujulik riik privaatsuse käsitlemisel, siis peavad Soome seadused austama põhiõigusi.» Loodame Urve Palolt kuulda varsti sarnaseid sõnu.

Kui Eesti tahab rääkida kaasa interneti tulevikku puudutavas ja säilitada oma eesrindlikku mainet, peavad meie esindajadki olema pädevad ja käituma vastavalt ka siseriiklikult. Praegu käitub proaktiivselt ja kaitseb kodanike õigusi pigem erasektor eesotsas Delfiga, kes on Leedo kohtuasjas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoguni välja läinud. Lisaks loodan, et meie idufirmasid, näiteks Transferwise’i, Bondorat (varem isePankur) jne kiita armastavad poliitikud teadvustavad endale, et näiteks Ameerika moodi võrguneutraalsuse rakendamine või muu õigusliku keskkonna muut(u)mine võib olla piisav, et Eestile au ja kuulsuse toomise asemel kolitakse suurem osa potentsiaalset maksuraha tootvatest tegevustest mujale.

Internet ei ole ammu enam vaid «patsiga poistele» huvi pakkuv ala ja kui veteranpoliitikud tahavad parlamenti pääseda, siis on viimane aeg end kurssi viia. Siinkohal on paslik tänada ka meie seniseid euro­parlamendi liikmeid, kes enamasti otsustavatel hetkedel (pärast korduvaid kirju ja kõnesid) on hääletanud kodanike huvides, minnes kohati vastuollu ka oma saadikurühma enamusega. Aitäh!