/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2014/04/15/2962606t1hc85f.jpg)
Viimastel päevadel olen riikidevaheliste suhete kirjeldamisel järjest kohanud fantoomvalu metafoori. Värskeim juhus eile, Eesti sõjamuuseumi rahvusvahelisel ajalookonverentsil, kus jutuks Esimese maailmasõja sündmused Ida-Euroopas.
Argo Ideon: fantoomvalu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helsingi Ülikooli professor Seppo Zetterberg rääkis oma mitmekihilises avasõnas sellest, milliseid tundeid tekitas tolleaegne nn rahvaste kevad ehk Venemaa äärealade iseseisvumine endise suurvõimu jaoks. Lubage tsiteerida: «Uue, vähenenud rolli omaksvõtmine kaotatud suurriigi positsiooni järel ei ole kunagi kerge. Imperiaalset mälu ja imperiaalseid geene on raske välja suretada. Inimeselgi on peale jäseme kaotust, amputeerimist fantoomvalu, kuigi jäset ennast enam ei ole. Sama kehtib ka riikide, eriti suurriikide kohta. Nende poliitikat juhib kaotatud territooriumist tingitud fantoomvalu ning soov jäse tagasi saada. See on realiteet, mida on põhjust meeles pidada.»
Teise maailmasõja käigus varem n-ö kannatada saanud impeeriumid täpselt seda ju üritasidki. Nõukogude Liit suurendaski sõja tulemusel oma territooriumi ning mõjusfääre oluliselt. Zetterberg aga viitas siit edasi juba Nõukogude impeeriumi lagunemisajale, mil tema äärealad võisid taas iseseisvust nautima hakata. Professor tõdes: «Selle trauma tagajärjel sai Venemaa uue fantoomvalu.»
Kas peaksime uskuma väidet, et lõikejoon Balti riikide ja Venemaa vahel nüüd enam ei valutagi?
Teinegi fantoomvalust kõneleja on akadeemilise taustaga. Postimehes läinud nädalal ilmunud usutluses rääkis Peterburi Riikliku Ülikooli professor, Venemaa valitsuse poolt auhinnatud ning seda valitsust ka nõustanud poliitilise PRi asjatundja Dmitri Gavra: «Sul justkui valutaks sõrm, mis on juba ammu otsast ära lõigatud. Probleemi või ohtu enam ei eksisteeri, kuid taju sellest on säilinud.»
Gavra kasutas eeltoodud võrdlust hoopiski argumenteerimaks, et Balti riikide puhul see täna enam ei kehti. «Vene teadvuses ei ole Baltikum enam fantoomvalu – meie inimestele on selge, et need riigid on läinud oma teed ja elavad nüüd teistsuguses keskkonnas.»
Kumba me peaksime rohkem uskuma – kas Soome professori Zetterbergi üldistavaid, laiu pintslitõmbeid ajaloopildil, mis tõdevad Venemaa puhul selle valu olemasolu (ning tõendusmaterjali oleme näinud viimastel kuudel lausa reaalajas), või professor Gavra kitsama sihiga väidet, et lõikejoon Balti riikide ja Venemaa vahel nüüd enam ei valutagi?
Seda viimast uskuda oleks ju meeldiv, kuid meenutaks mõneti Francis Fukuyama rõõmsavärvilisi lugusid ajaloo lõpust. Professor Zetterberg aga tähendas eile Tallinnas: «Ajaloo suur lugu ei lõpe. Täpselt samuti kui sada aastat tagasi on surve Euroopa kaardi muutmiseks suur. Kartograafidel on põhjust hoida oma pliiatsid teravana – aga ka meil, ajaloolastel.»