/nginx/o/2014/04/15/2960346t1h54e5.jpg)
Arutelud selle üle, kas lääneriigid meid taas maha ei müü, ei vii meid Eesti julgeoleku kindlustamisel edasi, kirjutab kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Andres Vosman.
Tellijale
Andres Vosman: kaitse halli ebakindluse vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arutelud Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle Eesti meedias ning ka erakondade vahel on suurtes küsimustes aastate vältel olnud üldiselt üksmeelsed. Debatt NATO liikmesuse, kaitsekulude taseme ja ajateenistuse osas on olnud sisukas, aga mitte terav. Selle kõrval on ekspertide vaidlused näiteks tankide võimaliku hanke üle küll kahtlemata olulised, ent teisejärgulised. Väga hea, et nii on – saamegi oma energiat kulutada vahest teiste, tõelist mõtteteravust vajavate küsimuste lahendamiseks.
Siiski on ka erandeid. Sellesama lehe veergudel on hiljuti väidetud, et «NATO lennukid Ämaris, roteeruvad USA üksused või, veel parem, alaline NATO baas» ei oma seost heidutusega, kuna «seda tüüpi väeosadel» pole «mingit praktilist rolli Eesti kaitsmisel». Lisaks on arvatud, et tekkiv liitlaste kohalolek pigem provotseeriks Venemaad meiesuunalisteks sammudeks ja lõppude lõpuks müüks lääs meid Moskvale nagunii maha, sest suurriigid niimoodi teevadki ja ajalugu seda tõestabki. Paranoilisemal lugejal aktiveeruvad selliste mõtete peale vahest psühholoogilise kaitse immuunsüsteemid. Ma pole kindel, kui levinud selline mõtteviis Eesti ühiskonnas on, aga kuna tegemist on üsna põhimõttelise teemapüstitusega – kriitika Eesti julgeolekupoliitika lähte-eelduste aadressil –, tuleb seda adresseerida.