Jaanus Konsa: politseinike enesekaitse nõuab õigusselgust

Erialases kirjanduses on tõdetud, et hädakaitses peitub enesekaitse idee – igaühe õigus kaitsta ennast ja oma õigushüvesid. Hädakaitseõigus on oluline ka tänapäevases demokraatlikus riigis, kus jõu kasutamine oma õiguste kaitsel on üldiselt üsna piiratud. Piltlikult öeldes tähendab hädakaitse seda, et inimene võib sobivate vahenditega kaitsta ennast näiteks noaga ründava isiku eest. Kohasel viisil enda kaitsmine välistab rünnatava karistamise ründaja kahjustamise eest.

Mõnevõrra keerulisem on see teenistusülesandeid täitva politseiniku puhul. Rõhk on siinkohal sõnadel «teenistusülesannete täitmisel». Riigivõimu esindaja võib sooritada üksnes neid toiminguid, milleks põhiseadus või riigikogu talle volituse annab. Riigivõimu teostamine on muu hulgas ka politseinike tööülesannete täitmine. Teisisõnu tähendab see, et tööl tekkinud ohuolukorra peab politseinik lahendama politseiõigusest tulenevate reeglite kohaselt.

Täpselt paika pandud mängureeglid politseiõiguses aitavad tagada selle, et tavainimese õigused ei saaks rikutud ametniku omavoli tõttu. Aga kuidas peaks politseinik käituma ja millistest juhistest lähtuma, kui avalikku korda rikkuv inimene ohustab lisaks teistele ka korrakaitsjat? Rõhutan siinkohal, et politseiniku vastu suunatud ­õigusvastane tegevus on käsitletav ka laiemalt ühiskondlike väärtushinnangute rikkumisena.

Politseinikul on oluliselt suurem tõenäosus ohtlikku situatsiooni sattuda ja tema ründamine töökohustuste tõttu on sisuliselt vastuhakk ühiskondlikele väärtushinnangutele, mida politseinik kaitseb.

Toon näite. Politsei saab väljakutse, mille sisuks on teade kaaskodanikke tülitavast ja agressiivselt käituvast inimesest. Sündmuskohal ründab õigusrikkuja politseinikke. Tekib olukord, kus kohtuvad politseiõigusest tulenevad võimuvolitused kasutada ohu tõrjumiseks jõudu ja erivahendit ning politseiniku kui inimese üldine ­õigus ennast hädakaitsega õigustades kaitsta. Kuidas siis ametialast tegevust reguleerivad nõuded leiavad koostoime igaühe õigusega ennast kaitsta?

Sama küsimust on arutanud ka põhjanaabrid. Soomes selle aasta alguseni kehtinud politseiseaduse kontekstis mööndi ametniku hädakaitseõigust ja tõdeti, et politseinik võib ametiülesandeid täites sattuda olukorda, kus ta peab kasutama hädakaitset, kuna seadusest tulenevad volitused ei pruugi olla piisavad. Tänavu jõustunud seadusega suurendati õigusselgust ja sätestati üheselt hädakaitseõiguse kohaldumine politseinikule. Seejuures ilmestas Soome politseiseaduse eelnõu seletuskirjas olukorda näide, kus tööl olev politseinik liikus tänaval ja teda rünnati üllatuslikult ning ametnik tõrjus ründe. Leiti, et sellisel juhul ei olnud tegemist politseiseaduse rakendamisega, vaid üheselt hädakaitsena isikuvastase ründe tõrjumisega.  

Tavainimese seisukohalt on äärmiselt tervitatav, kui politseinik kasutab füüsilist jõudu politseiõiguse kitsaste normide kohaselt, kuid ümber ei saa faktist, et iga politseinik on samuti inimene, kellel on põhiõigused. Muu hulgas õigus elule ja tervisele. Nende õiguste kaitseks ei tohiks politseiniku tegevusvõimalused olla ahtamad kui kellelgi teisel.

Politseinikul on oluliselt suurem tõenäosus ohtlikku situatsiooni sattuda ja tema ründamine töökohustuste tõttu on sisuliselt vastuhakk ühiskondlikele väärtushinnangutele, mida politseinik kaitseb. Seega on politseiniku enesekaitse väärtus ühiskonnale ja ka kitsamalt põhiseadusele. Samas ei tohi üldisele hädakaitseõigusele tuginemine saada n-ö tagaukseks, millele kaudu saab ümber põigata politseiõiguses sisalduvatest piiratud võimalustest jõudu ja erivahendit rakendada.