Jutukoguja igatseb teadustööd

Päris kindel otsus rahvaluulele pühenduda tuli noormehel aga esimese ülikooliaasta lõpus, kui käidi pärimuse kogumise välitöödel Valgamaal. Ka praegu on juttude korjamine Järve jaoks üks suurimaid elamusi.

«Mul on hästi eredana meeles üks välitöökäik Setumaale, kus palaval suvepäeval rääkis kohalik mees oma mälestust lapsepõlvest, mil ta oli kohtunud vanakurjaga. Oli tunne siis ja praegu video pealt vaadates ka, et ümberringi jääb kõik vaikseks, et sa satud teise reaalsusse. Välitöö annab võimaluse näha teistsugust maailma.»

Tihtipeale ei märgata vana pärimust otsides aga seda, mis päris enda kõrval on. «Ma olin käinud vist juba kümnel või viieteistkümnel välitööl, kui äkki taipasin, et ma pole oma vanaema lindistanud. Hulk aega läks selle peale, kuni ma mõistsin, et ei teagi tema lugusid,» rääkis Järv.

Arhiiv kogub vanade juttude kõrval ka tänapäevaseid lugusid. Viimati näiteks tegid nad üleskutse saata lugusid neil inimestel, kes Islandi vulkaanipurske tõttu tuhavangi jäid ja pidid hakkama tagasi kodumaale seiklema.

Taasavastas muinasjutud

Kui Risto Järve põhitöökohaks oli veel Tartu Ülikool, oli tema ülesandeks ka tudengitega kogumisreisidel käia.

2007. aastal tunnustati tema tööd väärika auhinnaga, presidendi rahvaluule kogumispreemiaga.

Viimasel ajal on välitööd jäänud küll tagaplaanile, sest aasta jagu peetud Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja ametikoht eeldab palju bürokraatlikku paberimajandust ja asjaajamist.

Hiljuti sattus Järv huviorbiiti imemuinasjuttude antoloogia esimese köite ilmumise tõttu, mille üks koostaja ta oli. Imemuinasjutud olid ka tema doktoritöö teemaks.

«Kuna muinasjutud olid minuni uuesti tee leidnud tarbija tasemel, mõtlesin, et ehk on neis ka midagi uurimisväärset,» rääkis Järv. Praegu ongi üheks tema eesmärgiks kokku panna ka antoloogia teine osa, et siis liikuda edasi uute uurimisteemade juurde.

«Jututeema on alates doktorantuurist olnud, aga nüüd ma tunnen, et peaks midagi muud natuke vaatama,» arvas Risto Järv.

Uutest teemadest nimetab Järv näiteks muinasjutu ja turismireisi seoste uurimist, seda, kuidas giidid muistendeid vahendavad, ning ka vana rahvakalendri muutumist aja jooksul.

Pärimuspere

Järv on küll palju muinasjutte uurinud, kuid muinasjutuvestja ta ise ei ole. Tema lugude rääkimised jäävad klassiruumi ja koduseinte vahele.

Kuigi Risto Järv pooldab jutustamist, ei saa oma mälu peale alati kindel olla ning seetõttu on tal oma lastele rääkides muinasjuturaamat toeks kõrval.

«Ma ise nimetan seda lu­gustamiseks. Ühe silmaga loen, sest tihtipeale mul ei ole süžee ikkagi meeles, mingi toetuspind peab olema, nagu tänapäeva ettekandja sageli vaatab Power­pointi. Aga ma räägin jutu oma sõnadega ümber,» kirjeldab Järv.

Noorematele tütardele, kel vanust viis ja kaheksa aastat, meeldivad küll ka klassikalised muinasjutud, mida Järv ise uurinud on, kuid isale tundub, et nad eelistavad siiski nüüdisaja autorite loomingut, mis räägib praeguse aja lastest tänapäeva maailmas.

Teismeeas vanim tütar isa sõnul enam muinasjuttude vastu väga huvi ei tunne, küll meeldib talle aga pärimusmuusika. «Tänapäeval on meie muusikategijad hakanud väga võimsalt kasutama pärimuslikku ainest. Mängivad tänapäevaseid pille, aga enamik lugudest on arhailise taustaga, neid ansambleid on päris mitmeid ja mu vanemale tütrele meeldib see väga.»

Ka Järve abikaasa Mari Sarv on folklorist ning ühtlasi kolleeg rahvaluulearhiivis. Tema uurib regilaule.

Tagasi teadustööle

Risto Järve sõnul jääb praegu töö kõrvalt vaba aega vaid pere jaoks ning hobisid, mis tööga üldse seotud poleks, ei olegi.

«Mõned aastad tagasi tegelesin vähesel määral geopeitusega, siis ma ka pigem kippusin valima selliseid paiku, mille kohta ma teadsin, et arhiivis on mõni põnev lugu,» muigas Järv.

Ühel päeval loodab arhiivi juhataja jälle vaid teadustööle pühenduda ning hakata taas käima ka välitöödel. Küll mitte ekspeditsioonijuhi, vaid lihtsalt osalejana.
Järve arvates on just globaliseerumine teinud teene pärimuse kogumisele.

«Võib-olla on see maailma ühekülgsemaks muutumise tõttu, et oma kandi pärimusele ja oma ajaloolisele kihile rahva mälus pööratakse rohkem tähelepanu. Igatahes on pärimuse kogumine tõusuteel,» tõdeb Järv.