/nginx/o/2012/09/26/1340390t1h64df.jpg)
Inimõigus on ikka arenemist võimaldav haridus, mitte tavakooli hoonesse sisselaskmine, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro ja põhjendab, miks loosunglik nõue kõik puudega lapsed tavakooli suunata ei ole mõistlik.
Tellijale
Tiina Kangro: kõik ei ole nii lihtne, kui tundub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Levima on hakanud arvamus, et Eesti ongi valmis ja vaja on muretseda vaid pisikeste probleemide pärast, et homme oleks parem. Kui julgeolek välja arvata, tundub tulevik helge, sest noorte ja andekatena on saatus me eneste kätes. Noortel pole probleeme ega puudusi või puudeid, nende asemel on võimekused.
Kahjuks on vaatamata massiivsele «võimekusele» Eesti siiski esialgu veel üsna suure puudega. Eesti riigi puue väljendub selles, et kõik meie struktuurid alles õpivad vabaduse reeglite järgi elamist. Poliitikud õpivad rahva kaasamist, valitsus valitsemist ja ministeeriumid oma haldusala vastutustundlikku haldamist. Kuna eelarvega on väiksel ja mitte eriti rikkal riigil alati pingeline, püüab näiteks haridusministeerium lääne eeskujul juurutada «kaasavat» haridust, tehes seda aga erinevalt läänest nii, et asi ka «riigi» jaoks odavam tuleks: osa kaasamisega seotud kulust suunatakse omavalitsuste rahakotti. Kuigi teatakse, et sel viisil hakkab kaasav haridus enamikus omavalitsustes toimima puuetega laste hariduse kvaliteedi arvelt.