Võidusamba autor: klaas pole süüdi petmises

Sternfeldi kinnitusel ei ole samba autoreil mingit plaani või tahtmist klaasi mõne teise materjaliga asendada. «Klaas jääb,» ütles Sternfeld.

Ta märkis, et samba oleks võinud ehitada millest iganes, kuid ainult klaasis kandub edasi autorite idee, et vabadus on olnud ohus ja õrn nagu klaas. «Klaas on põhjamaine ja karge ning talvisel ajal toimus suur osa Vabadussõja lahinguist, lisaks eristub klaas teistest materjalidest Vabaduse väljakul. Ma ei ole leidnud inimest, kes suudaks põhjendada, et klaas neid ideid edasi ei anna,» rääkis Sternfeld.

Klaas ei ole tema sõnul süüdi, et ehitus on praak. «Klaaspaneelid kui sellised on ühest vähestest asjadest, mis on praegu veel nii, nagu tšehhid alguses lubasid ja dokumentatsioonile vastavad.» Klaasi idee kiitsid Sternfeldi kinnitusel heaks ka näiteks klaasikunstnik Heino Mäelt Eestist, Iitala Soomest, Costa Boda Rootsist ja klaasikunstnik Mats Jonasson Rootsist.

Ta lisas siiski, et kui maitse-eelistuste osas võib eriarvamustele jääda, siis eriarvamusele ei saa keegi jääda selles, et eksimused kvaliteed ja ohutuse osas on andestamatud.

Sternfeld ütles, et kuulis alles esmaspäeval, et sambal üks liist maha kukkus. «Mõtlesin kohe ka sellele, et kuidas see asi üldse võimalik on? Näiteks meie teadsime kuni esmaspäeva hommikuni, et nurgaliistud olid kinnitatud terasklambritega, nüüd tuleb välja, et need olid paigas mingisuguse silikooni ja plastliistudega. See on absurd ja ennekuulmatu. Mul oli täielik šokk.»

Ta meenutas, et kui oli nurgaliistude arutelu ja autorid tahtsid tšehhidelt jooniseid näha, siis kõlasid vastusteks pelgad lubadused. «Sest oli juba avamise faas ja me pidime usaldama neid, kes selle ehitusega igapäevaselt kokku puutusid. Tekib küsimus, et kuidas tšehhidel õnnestus ehitusjärelevalvet petta nagu ka kõiki muid instantse, kes seda vaatamas käisid. Minu arust on siin tegemist eriti suure pettusega. Ma olen väga pettunud, nagu kõik teisedki ja laupäeval juhtunu oli viimane piisk karikasse,» rääkis Sternfeld.

Autorid jäävad sambaga seotuks alatiseks ning Sternfeldi sõnul on äärmiselt valus on vaadata, et kvaliteediprobleemide tõttu on kogu Vabadussõja ideaal ja monumendi mõte tuhmunud.

Uuesti aga sammast tema kinnitusel ehitama hakkama ei pea, sest betoon ja teraskonstruktsioon on vastupidavad ja seda on kinnitanud ka tehnikaülikooli eksperdid. Ta meenutas võitlusi tšehhidega lahenduste pärast ja seda, kui vähe ehitajad autorite ettepanekutest hoolisid.

«Me ei olnud ju tellija esindajad, me olime idee autorid. Aga tundubki, et need ideed, mis me toona esitasime, olid ainuvõimalikud ja need lükati tagasi lihtsalt kulude kokkuhoiu põhimõttel. Täna arvan, et lahenduseks võiks olla see, et kõik asjad mis teha, teha kohalike jõududega. Võib ka välismaalt võtta, aga peab olema kindel, et kes on see tarnija.»

Suurim viga samba kerkimisel oli Sternfeldi hinnangul võtmed-kätte lahenduse tellimine ning tänu napile tähtajale said ehitajad liiga suured volitused teha mis otsuseid tahes, et tähtajaks valmis saada. «Mäletan väga hästi, kuidas istusime 17. detsembril 2007 Prahas koos San Souciga esimest korda ja ma mõtlesin, et kui see õnnestub, siis on küll tegemist imeteoga. Hiljem selguski, et tegelikult nad ei olegi võimelised seda pakkuma selliseks tähtajaks. Pool aastat lükati edasi ja vägisi tekib pähe mõte, et kui me oleks kohe pool aastat hilisema tähtaja Iitalale pakkunud, mis siis oleks saanud. Kuhu meil kiiret oli - seda ma küll ei oska öelda.»