:format(webp)/nginx/o/2017/02/23/6368905t1h1531.jpg)
/nginx/o/2014/03/21/2907322t1h39db.jpg)
Madis Kõivust pole kerge kirjutada: kuidas sa kirjutad millestki, mis on vaid õrnalt, servapidi haaratav-tajutav-kombatav. Mis meelega mängibki säärast äralibisemismängu, käestkadumise, peaaegu kätteandmise mängu ...
Tellijale
Uni on vamm, keel on sõiduriist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõber Kaur Riismaa ütles: «Mind ajab Kõiv hulluks.» Mind ka, aga hääs mõttes. See on säärane võbelev-rahutu hullus, mis rullub elusaatvaks, jutustavaks hääleks. Jah, kõigist suurtest kirjanikest siin maanukal tuleb Kõivul vast kõige paremini välja loomuliku kõne ja ka mõttekäigu hakitus, hüplikkus, kordused, palavikulised kordused, ühe fraasi või mõtte juurde uppi või takerdusse jäämine. Kordamine, tarkuse ema, aga ka lihtsalt inimliku olemise viis. Kui palju kipun ma ühtsama lugu rääkima, samale inimeselegi, palju kordi end kordan. Tunnis, minutis, mõttes.