Siim Kallas: ma ei kahetse midagi

Kui Siim Kallas oli peaminister Andrus Ansipi ettepanekul naasnud Eestisse järgmist valitsust kokku panema, panid esimesed kokkupuuted siinse tegelikkusega ta enesekindluse pisut kõikuma.

«Kui sulle tuleb äkki tohutu kobar ajakirjanikke ümber, siis esimene kord tundsin end vähe kõhedalt,» tunnistas Kallas esmaspäeval sissejuhatuseks enne tunnipikkust usutlust Arteriga. «Aga kaks järgmist korda tundsin end juba täiesti normaalselt.»

Väliste märkide järgi tundis ta end sõiduvees ka järgnenud intervjuu ajal.

Vaevalt poolteist ööpäeva hiljem oli olukord totaalselt muutunud. Kallas loobus talle usaldatud ülesandest ja sõitis tagasi Brüsselisse.

See nõudis talle üleeile lisaküsimuste esitamist. Kuid sellest, mis sai räägitud esmaspäeval, ei soovinud Kallas midagi tühistada.

Ilmselt just tõsiasi, et olukord pöördus pea peale, teebki järgmise intervjuu huvitavaks – te teate nüüd lugejana seda, mida

Kallas usutlust andes veel ei teadnud.

Kuidas kirjeldate oma meeleolu juhtunu järel nüüd, päev pärast Eestist lahkumist ja Brüsselisse jõudnuna?

Süda on rahul, et tegin õige otsuse.

Mis sai viimaseks tilgaks, mis karika üle ääre ajas?

Selline otsus ei sündinud siiski üleöö, tegemist oli kombinatsiooniga mitmetest asjadest. Tegelikult olin positsioonis, kus tundsin, et oma ideede elluviimine oleks käinud üle jõu.

Kellega tekkinud olukorda vaagisite, enne kui loobumisotsuse vastu võtsite?

Põhiliselt siiski perekonnaga.

Kust ja kelle initsiatiivil ilmusid teie teada välja need dokumendid, millega teid surve alla seati? Milline suurem skeem, et mitte öelda vandenõu, on selle taga, et teid pitsitama hakati?

Ei olen mõtet sellel enam peatuda. Pole enam oluline.

Esmaspäeva pärastlõunal, kui kohtusime, olite minu arusaamise järgi veel igati teotahet täis. Või oli selleks ajaks ka juba mingi kahtluseuss hinge pugenud?

Ütleme ausalt, kahtlus oli õhus, aga seda ei pea ju alati välja näitama.

Kuivõrd kahetsete, et peaminister Andrus Ansipi kutsele jaatavalt vastasite ja otsustasite Eestisse naasta?

Ma olen alati öelnud, et tulen Eestisse tagasi! Ei kahetse midagi, jaatava otsuse langetamisel olin veendunud, et suudan aasta jooksul peaministrina head tööd teha.

*

Järgnev on vestlus, mis toimus esmaspäeva pärastlõunal, poolteist ööpäeva enne Kallase loobumist.

Kas tasus üldse Eestisse tagasi tulla, sest kohe hakkasite igalt poolt pihta saama?

Ma oleks tulnud tagasi igal juhul ja arvan, et pihta saama oleks ka hakanud igal juhul. Vahet pole.

Mis «soolikas» peab inimeses olema, et võtta ametlikus pensionieas vastu veel üks – vabandust kulunud sõna pärast! – väljakutse?

Ei ole veel seda tunnet, et olen pensionieas. Kui võrdlen iseennast ja põlvkonnakaaslasi oma vanemate ja nonde põlvkonnaga, ei ole mul viga midagi. Sellises vanuses olid inimesed vanasti märksa põduramad.

Kui sul on vaimne valmisolek, siis on küsimus selles, kas ütled «ei» või võtad väljakutse vastu. Kui ütled «ei», aga tunned, et tegelikult oleks võinud vastata «jaa», hakkad pärast kahtlema, kumb variant oli ikka parem.

Kui vanana end tunnete?

Seda ma ei oska öelda. Aga viimased kümmekond aastat pole [enesetundes] midagi eriti muutunud, olen stabiilselt ühel ja samal tasemel. Praegu ei saa millegi üle kurta. Kas ma sõidaks praegu jalgrattaga päevas 90 km maha [nagu varem] – selles pole ma päris kindel.

Andrus Ansip sõidab lausa 190 km!

Ansip on selle ala tegija. Mina pole kunagi nii kõva olnud.

Te tulite Eestit päästma vasakpöördest, aga nüüd peate kõige vasakpoolsema erakonnaga läbirääkimisi. Ma ei saa sellest aru!

Vasakpööre on tinglik mõiste – mis see täpselt on?

Mina saan sellest aru nii, et kui sotsid saavad võimu juurde, hakkavad nad riiki vasakule keerama.

Saksamaa majanduslik olukord tugineb suuresti sotsiaaldemokraatliku valitsuse läbiviidud nn Hartzi reformidele ...

... no nii, nüüd üritate mind tirida kavalalt territooriumile, kus ma ei ole pädev, ning mind seal ära uputada.

Oh ei! Öelge, kas tasuta kõrgharidus on vasak- või parempoolne idee.

Aga mida te tulite sel juhul ära hoidma, kui väidate, et vasak- ja parempoolsusel pole vahet?

Tulin ikkagi selle ettekujutusega, et tuua kaasa lisaväärtust sellest, mida olen õppinud, teada saanud, kogenud.

Erakonna juht [Ansip] otsustas, et vabastab juhi positsiooni umbes aasta enne valimisi, et uus juht saaks üles ehitada poliitika, mis oleks valimistel edukas, ja millegipärast langes tema valik minu peale. Alguses mõtlesin, et see ei ole hea plaan. Aga siis mõtlesin, et võib-olla ikka on see õige.

Ühest küljest saan ajada endiselt turumajanduse asja, mis on mulle südamelähedane. Euroopas on kindlasti palju head sotsiaalpoliitikat, aga sõna «turumajandus» on seal muutunud üha kahtlasemaks, see on rohkem probleem kui lahendus. Olen seal sel teemal ka sõna võtnud, et tuleb aru saada: kui pole kasumit, pole ka töökohti. Muidugi tuleb ettevõtluspoliitikat tasakaalustada vastava sotsiaalpoliitikaga, nagu paljud edukad riigid on teinud. Need riigid, kes on mõlemat asja õigesti ajanud, on praegu kõige paremas seisus; riigid, kus on sotsiaalpoliitikat aetud laenurahaga, on püsti hädas.

Olen aru saanud, et ajate sotsidega asju seepärast, et tegelikult tahate lahti saada kahest IRLi ministrist, Juhan Partsist ja Jaak Aaviksoost.

Mul ei ole isiklikult Partsi ja Aaviksoo vastu kõige vähematki.

Kas Reformierakonnas uusi juhte pole, et teiesugune vana šerif tuli kutsuda kaugelt kuurordist olukorda päästma?

Ikka on.

Kes näiteks?

Erakonna populaarsemad poliitikud on Urmas Paet, praegu kindlalt meie number kaks, ja Hanno Pevkur. Ka Keit Pentus-Rosimannusel on potentsiaali. Kristen Michal oli inimene, kellel on peaministri omadusi, ja paljud arvavad, et neid on ka Kaja Kallasel.

Mis olid tugevaimad argumendid, et Ansipi pakkumist mitte vastu võtta?

Põhiline vastuargument oli see, mida olen kogu aeg elus jälginud: ei lähe kunagi tagasi. Tagasiminek on alati halb plaan selles mõttes, et kõigil, ka sul endal, võivad olla ebaadekvaatsed ootused. Kõik võivad pettuda. Ma ei tea, kas see vastuargument on kadunud.

Sügisel oli juttu, et kandideerite europarlamenti. See teema on nüüd maas?

Jah. Kõike korraga ei tee.

Kui rääkida edasiminekust, siis miks mitte pürgida Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso asemele?

Kuskil avaldati arvamust, et miks mind sellele kohale üles ei seatud, kui soomlane Olli Rehn seati. Ma ise keeldusin sellest, kuna see ei ole realistlik.

Huvitav, miks?

Esiteks tuleb komisjoni president ühest suurest grupist, kas konservatiivide või sotsialistide hulgast. Ma ei usu, et ta tuleks liberaalide seast, ja kui sa ei usu, et see on reaalne, ei ole mõtet seda asja ajada.

Teoreetiliselt rääkides: kas Barroso koht oleks selline, millest te võiks huvituda?

Peaksin vaatama tõsiselt peeglisse ja küsima endalt, kas saan hakkama. See on väga keeruline koht. Muidugi oleks see põnev, aga ma olen kümme aastat näinud köögipoolt, ja see ei ole meeldiv.

Mis on ebameeldiv?

Seal võib töörõõmu varjutada ebameeldiv tegelikkus. Komisjon ja tema president on kogu aeg löögi all. Iga asja ajamiseks on Euroopa Parlamendis ja liikmesriikide nõukogus vaja luua eraldi allianss. Need lähevad omavahel riidu. Sa pead kogu aeg manööverdama liikmesriikide juhtide vahel – ja siis süüdistatakse sind selles, et oled nonde lõa otsas. Kui teed rohkem koostööd parlamendiga, siis sõidavad jällegi liikmesriigid sinust üle või mööda.

Kui palju Euroopa Komisjoni teiste volinikega isiklikult lävite?

Probleem on selles, et me kõik sõidame väga palju ringi, ja osa komisjoni liikmeid, kes elavad Brüsselile lähemal, sõidavad nädalavahetuseks koju. Mul on elamine Brüsselis, ka abikaasa on seal – mis on nüüd üks argument, miks tahaks tagasi tulla: aitab küll, kodu võiks olla Eestis. Seetõttu ei ole vaba aega, kus saaks teistega kokku, mitte liiga palju.

Mul on olnud lähem läbisaamine Rehniga, samuti hispaanlase Joaquín Almuniaga, Viviane Redinguga Luksemburgist, ka Connie Hedegaardiga Taanist, kellega tööalaselt ei ole lihtsad suhted. Eelmises koosseisus olid head suhted Günter Verheugeneniga Saksamaalt.

Kui erinev on voliniku töö võrreldes peaministri tööga?

Mõlemas ametis on oma pinged, aga need on erinevad. Kui peaminister Ansipist saab minu järeltulija, siis see, mis ta tajub silmapilkselt, on anonüümsus – teda ei tunne keegi tänaval ära, ta saab rahulikult poes käia, ilma et kõik järele vaataksid.

Peaministri ja voliniku tööl on kolm suurt sisulist erinevust. Esiteks on suurusjärk tohutult erinev. Asi ei ole ainult Euroopa 500 miljonis inimeses, vaid otsuste suuruses. Näiteks mu lemmiknäide: kui kusagil on linnugripp, siis tasub vaid komisjoni esindajal öelda, et mingis riigis on kanadega probleem, ja ta võib ruineerida selle riigi majanduse. Kui Eesti peaminister ütleb, et me kaalume, kas mingist riigist kanu sisse veame, siis keegi õieti ei märkagi seda.

Teiseks, sa vaatad teisi rahvaid hoopis teise pilguga. Selleks et rahvaste ühendus toimiks, on vaja mõista teisi. Sa ei tarvitse nendega nõus olla, aga sa pead mõistma näiteks, miks Hispaania ei tunnista kunagi Kosovo iseseisvust ning miks prantslased ja itaallased, kes on ühesugused ladinlased, ei ole suured sõbrad.

Kolmandaks, eemalt vaatad ka oma maad hoopis teise pilguga. Mõnes mõttes kaotad küll sideme, aga samas saad palju paremini aru, mis siin toimub.

Milline Eesti kaugelt paistab?

See, kuidas Eesti tuli läbi kriisi ja liitus euroga, on loonud meist väga positiivse kuvandi. Meil on asjaajamine, alates maksude maksmisest ja igasugu formularide täitmisest, palju parem ja sujuvam kui keskmises Euroopa riigis.

Probleem on see, et Eesti on teistest palju vaesem. See lubab meile mõnes mõttes üleolevalt vaadata, et kes te niisugused olete. See häirib mind hirmsasti.

Selle vastu ei aita vist midagi?

Tuleb punnitada, et jõukaks muutuda.

Kas jutt Eesti e-riigist peab Euroopas paika? Ega see ole meil välja mõeldud enda lohutamiseks?

Ettekujutus, et meil on suur e-riik, on laialt levinud. Veel mõni aasta tagasi ei olnud see nii, aga nüüd tuuakse kõikvõimalikes paberites, kus räägitakse digitaalsest allkirjast ja digitaalsetest teenustest, Eestit näiteks kui ühte kõige paremat.

Euroopas e-retsepte ja e-maksuametit siis pole?

Isegi e-parkimist enamikus kohtades ei ole! Digiretsept on nagu kosmos Euroopas. E-maksuamet mõnes riigis on. Mõnikord on seda raske seletada, mis meil on: sind ei usuta, et mis teie seal olete ka välja mõelnud, siin on ikka suuremad ja paremad lahendused ...

Kuidas Brüsseli koridorides müttamisest vaba aega olete sisustanud?

Meil oli abikaasaga paar kindlat prioriteeti. Üks oli loomulikult näha Euroopas nii palju kui võimalik, aga mitte abstraktselt, vaid kindla suunitlusega. Külastasime 20. sajandi sündmustega seotud ajalooliselt huvitavaid kohti. Näiteks elasime Saksamaal Bad Godesbergis hotellis nimega Dreesen, kus toimus 1938. aastal Hitleri ja [Briti peaministri Neville] Chamberlaini kohtumine enne Müncheni kohtumist. See hotell ei ole palju muutunud. Vaatasime põhjalikult üle Vichy linnakese, mil on Prantsuse ajaloos väga oluline koht. Madridis käisime [endise Eesti välisministri] Karl Robert Pusta haual.

Teiseks oleme abikaasaga püüdnud käia nii palju kui võimalik ooperiteatrites, eriti Pariisis. Sinna ei saanud muidu piletit, kui tuli osta hooaja abonement, mis tähendab, et pidime välja ostma kuue etenduse pileti. Sobitasime siis kokku kolm nädalavahetust, ühe etenduse vaatasime õhtul ja teise päeval.

Samuti oleme käinud mäesuusatamas ja Vahemere ääres. Üks viimaseid käike oli Saksamaale Essenisse [Kruppi töösturite perekonnale kuulunud] Villa Hügelisse, mis on nüüd muuseum. Baden-Baden on huvitav koht: 19. sajandi keskel oli see vene emigrantide põhiline kogunemiskoht, neid oli seal suvel 5000. Elasime hotellis, kus toimus Turgenevi romaani «Suits» tegevus. Saksamaa sai sõja ajal ikka kohutavalt laastatud, maatasa tehtud, kuigi praeguseks on kõik üles ehitatud. Kui käid Prantsusmaal väikestes kohtades, siis näed, kui ilus on see, mis jäi sõjast purustamata, näiteks Loire’i oru lossid.

Reisides on see pluss, et vahemaad ei ole liiga suured. Oleme käinud nii lennuki, rongi kui autoga.

Te võite oma asepresidendi ametis ise juhtida?

Võin. Nii hull see asi nüüd ka ei ole ...

Kuidas abikaasa on kaugel maal vastu pidanud, sest tema võttis ju end töölt lahti, et olla teile saatjaks ja toeks? See ei ole väike ohver.

Ei ole väike ohver! Kuna tema tahab ka kindlasti tagasi tulla, oli seegi väga oluline argument.

Oleme väga hästi hakkama saanud. Oleme saanud palju koos olla, nädalavahetustel ja õhtuti. Tal kujunes kohe välja oma tutvusringkond, kelle keskseks kujuks oli meie maja omaniku naine. Eks ta suhtles ka eesti inimestega, aga probleem on see, et ta on 20 aastat, nagu minagi, ülejäänutest vanem. Meie ülikoolikaaslased ja meie põlvkond on ju siin, Eestis.

Kas tal kodusena stress ka tekkis?

Otseselt häirivana ei tekkinud. Eks ta sai ka Eestis käia, viimasel ajal eriti palju – lennukid ju lendavad. Nüüdki hoidis ta siin ühte lapselast. Suviti ja jõulude ajal oleme samuti Eestis olnud, ja kui mulle tulevad esinemisteks kutsed, siis olen neid pooleteisekuuste vahedega grupeerinud, et Eestisse tulla.

Kas teil ka koduigatsus tekkis?

Ikka tekkis. Kodu on ju siin – sellest tundest sa lahti ei saa. Sõbrad on siin. Keel on siin. Isegi toit on seal teistsugune. Asjaajamine on siin mugavam. Tervishoiusüsteem toimib Brüsselis küll hästi, aga konks on selles, et ega võõras keeles tervisest rääkida lihtne ole.

Paljud ütlevad, et mis teil viga elada, teil ju Brüsselis suur palk. Mida kostate?

Ei saa kurta, jah, makstakse hästi.

Kas mõnikord seda tunnet ei teki, et äkki olete ülemakstud? Netona 20 000 eurot kuus – summa on ju kosmiline.

On jah. Kui mõeldakse, et palku peab vähendama, siis kui madalaks peaks palgad tegema, et kõik oleksid rahul? Nagunii ei ole keegi rahul. Loogika on selles, et tippjuhtidele tuleb maksta piisavalt hästi, et nad oleksid motiveeritud.

Kas 27 000 motiveerib rohkem kui näiteks 17 000?

Loomulikult, kui palk on miljonites või kui Eestis suurendatakse kellegi palka pauguga 3000 euro võrra, siis see on asi, millest ma hästi aru ei saa. Aga riigi ja Euroopa Liidu tippjuhtidele peab hästi maksma. Muidugi võin palgaga rahul olla.

Mis selle rahaga peale hakata?

Kulub ära.

Ma küll ei oskaks nii suurt summat kulutada.

Küll ta kulub, kui see teil olemas on. See on Parkinsoni seadus, et raha kulub nii palju, kui seda on.

Teie tütart on ka pakutud peaministri kohale. Soovitate talle seda ametit?

Jah, paljud on sellest rääkinud, aga reaalne kandidaat pole ta olnud. Arvan, et küll tema aeg tuleb. Ei maksa kiirustada, võib väga valusasti kõrbeda.

Aga kas tahaksite, et ta võtaks kunagi selle töö, sest te ju teate, kui pingeline see on, milline surve sellega kaasneb?

See on tema otsustada. Pinge on väga suur kindlasti, aga samas on selles alati ka oma võlu. Te võite olla hea ajakirjanik, hea teadlane, hea ärimees, te võite anda tohutult palju häid soovitusi, aga lõppkokkuvõttes peab keegi tegema otsuse. Selle otsuse tegemine on magus valu, mis on ka mind poliitikas motiveerinud.

Ütleme, et sul on mingi tohutu hea idee. Aga vii see läbi, siis võid endaga rahul olla! Läbiviimine tähendab psühholoogiat, läbirääkimisi, nende inimeste veenmist, kes ei ole selle ideega nõus – see on suur väljakutse, nii et kui sa sellega hakkama saad, siis pakub see suurt rahulolu.

Kui inimene on valinud poliitika, peab ta seadma endale nii kõrge eesmärgi kui võimalik.

Kas europarlamenti kandideerimine on teie tütrele hea valik?

Arvan küll – kui rahvas teda muidugi valib. Teda ootab seal väga palju uut. Esiteks saab ta väga põhjaliku pildi Euroopa Liidust, saab probleemidest ülevaate, näeb, mis vaatevinklitest asju arutatakse. Teiseks tekivad poliitilised sidemed, ja see on väga arendav. Kuna ta oskab lisaks väga heale inglise keelele ka prantsuse keelt, saab ta seal väga vajaliku poliitilise kogemuse, millega tulla tagasi.

Te poeg ei ole nii kõrge lennuga.

Algul hoidis ka Kaja ennast poliitikast eemale. Poeg eelistab tegelda rahandussfääris. Ta on finantsnõustaja, on tegelenud raamatupidamisega, olnud pikka aega pangas, kust läks iseseisva tegutsemise peale – ta teenindab mitmeid firmasid. Ta on nii Kajale kui ka mulle alati nõuga abiks. Kuna ta liigub teistsuguses seltskonnas, on ka tema vaated asjadele teistsugused.

Mis tunde see tekitab, kui teid pidevalt pitsitatakse, kui tuleb mingi paber välja, siis järgmine, seejärel küsib noorreporter igasugu asju?

Päris selge, et ega see inimlikult lihtne ole. Jah, parem oleks, kui niisuguseid asju poleks. Aga sa ei saa olla ka ilma minevikuta.

Küsime nii: kas me sellist Eestit tahtsimegi, kus igaüks võib karta, teie samamoodi, et teie minevikust leitakse fakt, et läksite kellegagi tülli? See küsimus puudutab paljusid inimesi, eriti ärimaailmas, kus konkurendid valavad pori pähe; või kui kellelgi, kes kunagi oli austatud ja lugupeetud, läheb halvasti, siis saab ta kohe kurikuulsaks. See ei ole meetod, millega ühiskonna tervet õhkkonda ülal pidada.

Aga see kõik käib ameti juurde: kui oled tipp-poliitik, siis sind ikka üritatakse jalust maha lüüa. Aga sa ei pea olema selleks isegi tipp-poliitik. Olen ühe silmaga jälginud poplauljaid, keda pekstakse nii armutult: näete, ta joob, tarvitab narkootikume, läks lahku – ta on nagu minusugune, ta ei ole parem kui teised. Paljud ei kannata seda välja. Vaadake, kui palju suuri tippe on lõpetanud elu enesetapuga – nad on samasuguse pressingu, lakkamatu pahatahtliku rünnaku all.

Muidugi, kui oled tulest läbi käinud, siis sind nii lihtsalt jalust maha ei lööda.

Kas olete valmis, et veel võib mõni paber välja tulla?

Eks alati peab valmis olema, aga ma hästi ei usu. Ei kujuta ette, et mõnest asjast võib veel nii suure numbri teha.

*

Seoses olukorra muutumisega esitasin neljapäeval Kallasele veel paar küsimust.

Mis nüüd edasi saab? Jätkate Brüsselis voliniku kohal?

Jah.

Meie esmaspäevases vestluses rääkisite korduvalt nii enda kui ka abikaasa soovist naasta Eestisse, kus on teie kodu. Kas see naasmise mõte tuleb nüüd pikemaks ajaks maha matta?

Ei, naaseme plaanipäraselt – kui praegune komisjon oma töö selle aasta lõpus lõpetab.

Kas näete praegu seda võimalust, et võiksite kunagi Eesti poliitikasse siiski tagasi tulla?

Ei välista üldse 2015. aasta valimistel osalemist.

Mis saab mõttest, mis vahepeal on Eestis väga aktiivselt päevakorral olnud ja millele kindlasti enamik inimesi huviga vastust ootab – et teist võiks saada president?

Täna on see tunduvalt ebatõenäolisem kui varem.

Siim Kallas (65)

Sündinud 2. oktoobril 1948 Tallinnas

1967 lõpetas Tallinna 22. keskkooli kuldmedaliga

1972 lõpetas Tartu Ülikooli cum laude rahanduse ja krediidi erialal

1972–1975 poliitökonoomia aspirant

1975–1979 ENSV rahandusministeeriumi spetsialist

1979–1986 NSVL riiklike hoiukassade Eesti vabariikliku peavalitsuse juhataja

1986–1989 Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja

1989–1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees

1989–1991 Nõukogude Liidu rahvasaadik

1991–1995 Eesti Panga president

1995–1996 Eesti välisminister

1996 Euroopa Nõukogu eesistuja

VIII, IX ja X riigikogu liige

1999–2002 rahandusminister

2002–2003 peaminister

alates 2004 Euroopa Komisjoni volinik ja asepresident

Abikaasa Kristi, poeg Ülo, tütar Kaja, kolm lapselast