Ülevaade: Eestimaa kakskeelne pealinn

Loomulikult ajab igaüks seal ikka oma asja, aga – kui palju eestlased-venelased üldse omavahel suhtlevad? Kas on omavahelist läbikäimist või elatakse täiesti omas mullis paralleelmaailmades? Bipolaarselt, must-valges võtmes võttes ja dramaatilistes toonides: ühel pool «täieõiguslik ja põline» ning ennast täis peremeesrahvas, teisel pool nn kategooria «probleemne sihtrühm», juurteta migrandid, umbkeelsed ja ebalojaalsed!?

Pastoi, pastoi – kas ei ole reaalsus ikkagi see, et me elame siin linnas kõik koos suht normaalselt? Kui palju siis suhtlema peab, ega eestlased omavahel ju ka pidevalt ninapidi koos ei ole?

Tänavu möödub 110 aastat sellest, kui eestlased ja venelased võtsid üheskoos Tallinna /Reval/Ревель linnas esimest korda ajaloos võimu sakslastelt üle. Ka praegu paistab, et pealinnas valitsevad eestlased ja venelased koos, ja tegelikult juba aastaid. On see venelaste elu linnas edendanud? Riiklik lõimimispoliitika on kuulutatud läbikukkunuks, viidates ka «Tõnismäe biitva’le /lahingule» ehk pronksiööle seitse aastat tagasi. Kas Tallinnas on teisiti?

Rahvaloenduse järgi peab 54% tallinlastest emakeeleks eesti, 36% vene keelt. Rahvusi on muidugi enam ja vene keelt ei räägi ainult slaavi vähemused. Elatakse laias laastus endiselt eraldi, nii nagu nõukaajal kujunes: venelased Lasnamäel ja Koplis (üldse Põhja-Tallinnas), mujal «mägedes» on nii ja naa, aga eestlasi elab rohkem kesklinnas ning muidugi Nõmmel ja Pirital. Aga nii nagu elukohtade valikul on üha enam liikumist ja segunemist, sigineb tõusvas joones ja üha enam töökohti, kus esindatud on mõlemad keeled. Kuigi nõukaaegsed käitised on kadunud, on nende järglastena siiski ka töökohti, kus räägitakse vaid vene keelt. Siiski − enam kokkupuutevõimalusi on kahel poolel vabal ajal, väljaspool tööd ja kooli. Kas käiakse ka samadel pidudel, kontsertidel, üritustel?

Keele- ja koolijamad

Keel kui kultuuri ja olemise peamine kandja ja väljendaja on keskne kahe leeri muredes. Need venekeelsed, kes eesti keelt oskavad, on konkurentsivõimelised tööturul, enamgi kui eestlased (kes vene keelt ei oska). Ühelt poolt saab linnas vene keelega hästi hakkama, eriti era-/ärisektor teeb palju ära – tõlgivad kaubandusinfot, mida ka kaubanduskeskustes ette loetakse. Venelased peavad eesti keele õpetuse kvaliteeti tihti nõrgaks, formaalseks ja elukaugeks. Ning kalliks – leitakse, et mitte ainult riik, vaid linn peaks panustama keeleõppesse. Keelt peetakse raskeks ja selle grammatikat kohutavaks. Keelt oleks parem õppida suhtluses, mitte koolipingis. Nagu ütleb üks vene muusik: «Kui eesti keeles oleks väga hea raamat või muusikas head sõnad, võib-olla siis oleks motivatsioon suurem.» Mitmed venelased aga ütlevad, et kuulavad ja laulavad kaasa eesti poplaulude eestikeelseid sõnu, kuigi nad ise räägivad halvasti.

«Kui keeleküsimus ei oleks nii politiseeritud, poleks seda probleemi ammu enam üldse,»  ütleb üks tuntud tallinets. «Keelt ei saa kuvaldaga pähe taguda!”» Politiseeritus tekitab protesti ja soovimatust osaleda protsessis, mis käib läbi pressi ja sunni. Pingeid lisavad Tallinna ja riigi erimeelsused ning segadused vene koolidega. Pakutakse kolmandat keelt – pa-angliiski, mis ongi tihti lahenduseks eesti ja vene poole suhtlemisel. Ning ka eesti keele kohustuslikkus on osale arusaamatu – vaev ja ressurss tuleks kulutada inglise keelele, mitte kaduvale väikekeelele. Alla 30-ste eestlaste vene keele oskuse nõrkus on kaotus neile endale, aga see omakorda kergitab barjääri vene ja eesti poole vahel.

Geto või mitte?

Eestlaste seas on arvamus, et paljud venelased elavad getos. Lasnamäe, Kopli, Männiku getos... Venelased ise nii ei arva. (Kuigi mõnele noorele see sobib kui metafoor räpi-skeenest. Nii võib venelane öelda enda kohta ka tibla.) Geto on sundseis, aga see, et paljud ei suhtle eestlastega, on mõne sõnul vaba valik. Umbkeelsus ei tähenda, et ta oleks kohe getostunud. Venekeelne kultuuriruum on ju mõõtmatult suurem. Tõsi, kui inimene on vaid suure Venemaa meedia infoväljas, siis on ehk geto jutul iva sees?

Mis kogukond?

Nooremad seostavad endid vähem mingi üldise ja ühtse kogukonnaga, pigem piiritletakse ennast pere, sõpruskonna või siis juba omaenda minaga. Keele ja rahvustepõhiselt ei soovi kõik ühte patta minna. On neid, kes ei tahaks üldse liigitamist – klassifitseerida võib loomi, aga mitte inimesi. See viib stereotüüpide, siltidekleepimise ja stigmadeni (solvangute sõnu jätkub: migrandid, okupandid, tiblad, venkud, russid, viies kolonn, alandatud ja alaväärsuskompleksides «eesti neegrid»  versus natsid, fašistid, russofoobid, estoblontsõ, tšuhnaad, wannabe scandinavian rejects – irooniliselt siinsete täitumata skandinaaviaihalustele).

Et mingid suured sündmused või ühine siht/oht võivad ka neid „individualiste” ühte leeri koonduma viia, on samas tõenäoline. Vanem põlv väljendab selgemalt muret nii oma vene kogukonna terviklikkuse pärast, aga ka kahe linna kogukonna enesessepöördumisest ja üksteisele seljapööramisest, mis paljude meelest sai tõuke pronksiööl. «Oбщности между нашими двумя общинами нет» – ühtsust kogukondade vahel pole.

Vaba aeg pole raisata

Käiakse kinos, teatris, kontserdil jne, kus ei pea omavahel otse suhtlema. Teine asi on keelepõhised üritused ning peod, kus on kontaktsust enam. Keegi ei hakka oma intiimset kvaliteetaega, lõbutsemise ja meelelahutushetki isegi mitte integratsiooni nimel rikkuma. Korraldajad oleks huvitatud suuremast hulgast publikust, eesti- ja venekeelseid tõmbab kokku maailmaklassi nimi, ka näiteks mõni suur vene artist või ansambel à la Akvarium.

Vene glamuuripidude XO Club Members vedaja Kirill Paksjutov ütleb, et tema pidudel on nii eestlased kui ka venelased kui kõik teisedki – ja räägitakse neid keeli, mida kõik seltskonnas oskavad, sest: «iga keel on ju rikkus!» Ka subkultuurilises ruumis on paljud peod siiski eraldi, kuid üritusi, kus mitmed rahvusrühmad omavahel kokku puutuvad, tuleb aina juurde,  näiteks alternatiivses elektroonikamuusikas ja hiphop-skeenes.

Eestivene kuulsused

On ju äge ja tekitab optimismi, et leidub nii palju eestivene lauljaid ja sportlasi ja vutistaare ja kunstnikke ja disainereid ja filmitegijaid ja tippkokki ja nii edasi − inimesi pea kõigilt elualadelt, kes on austatud nii siin- kui ka sealpool keelepiiri. Neid ei jõua õnneks üles lugedagi! Võimalik, et edukad lõimunud on eeskujuks. Aga on ka neid, kelle kohta öeldakse põlastavalt „integrast” kui pugeja või reetur.

Poliitikud süüdi?

Poliitikat peab enamik inimesi süüdlaseks nn kogukondade konfliktides ja konfrontatsioonis ning põhjuseks, miks lahendusi ja kompromisse ei sünni. Sest on «jaga ja valitse». Kui eestlaste enamus näitab näpuga Venemaa poliitikute poole, siis venekeelsed tallinlased viibutavad pigem Eesti valitsejate suunas. Tallinna linnapead peavad mõned isakeseks, batja’ks ja venelaste elupäästjaks, teised venelased vastupidi − rahvusliku vaenu ja vene kaardiga võimumänguriks.

Lisaks sise- ja välispoliitikale on muidugi mälupoliitika ehk mida me tahame ajaloost mäletada ja mida mitte ning kelle käskude ja valikute järgi me seda teeme. Poliitikutega pannakse ühte patta häälekamad rahvuslased/radikaalid/natsid/fašistid.

Kes on venelane?

Äärest ääreni – paljud linna bomžidest/kodututest kuni kõige silmatorkavamate rikkuriteni luksusautodes ja supervillades. Nii nagu ei ole ju kõik eestlased tuimad, külmad, aeglased, ülbed, ennast täis tigedikud, pole ka kõik venelased agressiivsed ja lärmakad ning lohakad, kes oma guljanje’del linna randades ja metsatukkades prügi maha jätavad. Igal rahval on mölakaid, matse ja jõhkardeid. Deemonitest ingliteni − venelased on sõbralikud lahked, abivalmid «alati aitab bussi vene mees, vene taksojuhid on viisakamad» etc), müstilised, romantilised, suure haarde ja hingega ning religioossed-spirituaalsed versus eestlased − ratsionaalsed, asjalikud, popslikult kitsarinnalised ja usuleiged.

Palju võib lugeda eestivene/russkoestonski autori, nii Venes kui ka Eestis preemiaid noppiva Andrei Ivanovi lugusid värvikatest vene tallinlastest. Jutte sellest, kuidas veel nõukaaja tšuhnaast on saanud wannabe skandinaavlane jne. Või pildikesed Aljona Suržikova südamlikust dokist «Suur - Sõjamäe», kus vaadeldi lennujaamatagust kaduvat pilpaküla, ogorodnikute maailma.

Vastandamisest ja vastumängudest väsinud

RusTallinn kõlab nagu xрусталь in («kristall», mitte siis Hruštšovi-Stalini lühendus!), ütleb üks vene disainer. Üldiselt on selge, et tallinlastel on üsna siiber pidevast leeride vastandamistest ja üksteise vastu mängimistest. Retsepti nähakse lihtsana − tuleb respekteerida üksteist, näidata välja, et iga inimene on vajalik, näha erinevust ressursi ja mitmekesistava rikkusena ja inspiratsiooniallikana. Mitte millenagi, mis on võõras ja mis tuleb kaotada, välja juurida. «Tige on sõge,» ütleb Vene teatri näitleja Aleksandr Ivaskevitš, et nagu ühes tema näidendis öeldakse: «kui me poleks nii tigedad, näeks, kui palju ilu on meie ümber.»

Vahel tuleb lihtsalt pingutada ja silmalaud avada, et seda märgata. Siinsed venelased armastavad Tallinna tuliselt, see on svoi ja rodnoi, enamus ka Eestit kui kodumaad, kuid riiki ja valitsust mitte just nii väga kõik. Nii et sõbrad, nagu kot Leopold multifilmis ütleski: «Rebjata, davaite žitj družno!» See võib kõlada nõukaaegse naiivse paatosena või hipi-sloganina – aga ega paremat teejuhatust tegelikult polegi.

AJALUGU JA STATISTIKA: venelased Tallinnas

Kas enne sakslaste-taanlaste asutatud Revali linna asus piirkonnas Kolõvani nimeline asula, kus elasid suhteliselt sõbralikult koos eesti ja vene hõimud, nagu arvavad paljud venelased – see vajab veel tõsiseltvõetavamaid tõendeid. Kui saksa linna Revalisse tuli esimene juut kirjade järgi aastal 1333, siis venelased on üha enam müüride vahele peituvas kaupmeeste ja käsitöölinnas olnud üsna algusest peale, esindatud nii kaubahoovi kui ka kirikuga. Tõsi, väidetavalt sundisid sakslased hansaajal venelasi talveks linnast lahkuma, keelates nende hoonetes ehitada küttekehi ja ahje.

Ega midagi head venelastest linnakirjades suurt pole, peale tõsiasja, et kogu hansakaubandus põhines suuresti sellel, et läänest toodud soolapulber vahetati siin vene kaupade vastu. Ja linn kogus jõukust.

Kroonik Russow kirjutas 1494. aastal Tallinnas hukatud kahest venelasest, kellest üks mõisteti valekillingite müntimise eest ärakeetmisele, teine aga märaga suguühtesse astumise eest ärapõletamisele. Vastav kohtuotsus kutsus idapiiri taga esile hüsteeriahoo. Moskva suurvürst Ivan III lasi vastumeetmena Novgorodis viibinud saksa kaupmehed kinni võtta ja nad jalad raudus üheksaks aastaks vangitorni heita. Lisaks olid venelased siiski skismaatikud ja vastased ka sõjatandril. Eriti hulluks läks, kui Moskva hakkas end lääne poole laiutama. Tallinna piiramised Ivan Julma vägede poolt Liivi sõjas olid omal ajal kuulsad sõjasündmused − ja seda, et linnamüürid pidasid vene vägede survele vastu, tähistati hiljem oluliste tähtpäevadena.

Peeter I oli aga see, kelle vägedele 1710. aasta augustis katkust nõrkenud ja vastupanuvõetu Tallinna linn alla andis, ning siitpeale sigineb linna arvukam venelaste püsiasustus, esialgu ametnike, sõjaväelaste, aga ka talupoegade ja kõiksugu töökäte, eriti käsitööliste näol.

Tegelikult hakkas Tallinnas venelaste arv hoogsamalt kasvama alles 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse tööstusarengu ajal, eriti kui linna rajati sõjatööstuskompleks – laevatehased jms. Samal ajal tulvas Tallinna ka eesti maarahvas.

Vene impeerium asus sel ajal impeeriumi terviklikkust, ühtsust ja võimsust demonstreerima ning võimu sümbolehitiseks aeti püsti üle linna kõrguv kõige kõvemate kelladega Nevski katedraal Toompeal, otse vana Kalevi haual.

1913. aastal, Romanovite dünastia 300 aasta juubeli tähistamiseks kerkis praegusele Vabaduse väljakule Peeter I ausammas, mis seitse aasta hiljem, Eesti vabariigi ajal, lammutati ja mille pronksmaterjal sulatati sentideks. Vabariigi ajal oli Tallinnas venelaste arv marginaalne, kuigi wabariigiaegne eliit, eriti poliitiline, oli üsna vana tsaarikooli-venemeelne, ortodoksne ja koduselt venekeelne.

Uuesti hakkas venelaste ja venekeelsete osa linnaelanike koosseisus kasvama nõukogude ajal 1950ndatel ja migratsioonilaine harjal, 1989. aastal loendati Tallinnas esimest korda venekeelseid (venelased koos ukrainlaste, valgevenelaste jt) rohkem kui eestikeelseid. 2011. aasta rahvaloenduse järgi on Tallinnas eestlasi 55,34%, venelasi 36,80 %, ukrainlasi 2,94% ja valgevenelasi 1,58 %.