Külaskäik linnas: Müürivahe kants ja kodu

Siimu ja Margiti kodu trepikojas torkavad silma kollakasoranži kupliga Estoplasti laualambid ja hulgaliselt kilekotte, mille sisu jääb saladuseks. Nõukaaegse mööblikraami kogumine on Siimu hobi. Margit poetab vahele, et pigem on see ikka haiguse mõõtu tegevus. Lambikogu võib kinnitamata andmetel küündida 2000 ühikuni, aga kes seda täpselt teab. «Kui kodu sisustatud, hakkasin rääkima, et kogun mööblit kohviku avamiseks,» ütleb Siim. Niisama tühje sõnu loopida talle ei meeldi. Nii ta ise kui ka Margit on mõlemad kohvikus töötanud ja aastaid arutanud, mida kõike nad ise teisiti teeksid. Mõeldud, tehtud. Nüüd veavad nad koos heade sõpradeKristel Epliku ja Aivar Annistega poppe meelelahutuspaiku Must Puudel ja Sinilind.

Tahe ja toolid

Margit meenutab, kuidas kord tuli sõbranna Kristeliga jutuks, et mõlemal on oma kohvikust unistav mees. Õhtuks olid asjad võtnud juba palju konkreetsema pöörde ning Kristelilt tuli sõnum: «Me siin loeme raha kokku. Kui palju teil on? Teeme ära!» Kohvik Must Puudel tegi uksed lahti 2011. aasta aprillis. Siim ütleb, et arvatavasti pole vanalinnas ühtegi kohta avatud nii kiiresti ja nii vähese raha eest. Tahtmine oli nii suur, sõprade abi ka. «Ega meil väga kindlat kontseptsiooni olnudki,» lisab Margit. «Koht, mis meile endile meeldib.»

Ehkki jääb mulje, nagu oleks kohvikuavamine maailma lihtsaim ja loogilisim tegevus, oli masu alles lõppenud, euroaeg alanud ning rendimaksmiseks välja arvutatud kohvi- ja õllemüüginumbrid ulmelised. Aga ka skeptikud, kes algul nurgataguse kohvikoha maha laitsid, kuulutasid aasta pärast, et nii heas asukohas saabki äri ju ainult hästi minna.

Omanikud ise peavad Puudli trumbiks enese pidevalt kohalviibimist ja taskukohaseid hindu, mis kutsuvad muidu nii turistimaiasse vanalinna ka eestlasi. Kritiseerijatele ja targutajatele ütleb Siim rahulikul toonil: «Kui oled targem, tee ise oma koht.» Ega teda vist muu närvi ajagi, kui keegi kipub tema mööblikogust kohvikusse viidud tooliga kiikuma. Või siis näiteks asjaolu, et kui paljudel tööd alustavatel noortel pole aimugi, kuidas lambipirni vahetada ega ka soovi seda teha.

Teine linnuke

2012. aasta augustis avas tegus sõpruskond kunagises Kinomajas kohvik-klubi Sinilind, sest olgugi et Puudlit küll laiendati, siis live-kontserdid sinna ära ei mahtunud. Nüüdseks on Sinilinnust kujunenud omamoodi kultuurikeskus, kus toimuvad lisaks kontsertidele ja suurematele pidudele ka loengud, raamatuesitlused, kinoseansid, muusikaviktoriin, teatrietendused, ja stand-up comedy õhtud.

Kõik üritused ei ole alati kõige kasumlikumad, aga see ei olegi oluline: «Tahame, et meil käiks hästi sümpaatne seltskond, kes loob mõnusa õhkkonna nii külastajate kui ka töötajate jaoks. Ja kus on toredad inimesed, sinna tuleb neid juurde.» Halduse, logistika ja interjööri eest vastutav Siim ise ootab Metro Luminali ja Dallase kontserti.

«See on minu tänav...»

Kohvikupidamine on elustiil – nagu polekski kunagi tööl, aga tegelikult oled kogu aeg. «Muidu kaob tunnetus ära,» põhjendab Siim, miks omanikud eelistavad ise iga päev kohal olla. Edu ei ole igavene ja pead vaeva nägema, et see kauem kestaks.

Siim arutleb, et tal peab vist kõike kaks olema: kaks korterit, kaks poega, kaks kohvikut. Ja lisab kohe kiiresti: «Naisi on üks. Perenaine võrdleb, et kahe kohviku pidamine on kui kahe lapse kasvatamine: teine saab esimese saapad; kui ühes läheb midagi katki, saab teisest laenata. «Vahel, kui ma siin käin kümme korda edasi-tagasi, kast käes, kummitab mul Vennaskonna lugu «See on minu tänav, see on minu maja. Siin ma elan, siin ma veedan aja,» räägib Siim, kelle ajast kulgeb 90 protsenti Müürivahe tänaval. Mõttes on olnud ka kolmanda kohviku avamine, kuid selleks ei ole hetkel jõudu: «Tüdrukud ei ole nõus ja me eraldi ka ei taha.»

Vanalinna unemured

Siimu ja Margitiga on paslik teemaks võtta ka lärm ning uurida, kas tekib huvide konflikt, kui olla üheaegselt nii populaarsete meelelahutuspaikade omanik kui ka vanalinnas elav noor pere. Paari esimene kodu asus Toompeal. «Seal oli väga tore ja vaikne elada. Toompea lausa õhkub väärikust!» meenutab Siim. Ainult et hommikul koju unustatud asjade järele vändata oli hirmus tüütu.

Müürivahe tänaval elavad nad kuuendat aastat. Magades on bassivibratsiooni kuulda, aga vanalinnas elades pead sellega leppima, nendib Siim. Pigem häirivad und seltskonnad, kes enne ööellu sukeldumist tänaval alkoholi tarbivad ja lärmavad. Samal põhjusel ei poolda Siim ka vanalinna baaride varasemat ja kindlal kellaajal sulgemist. Iseäranis suvel mindaks sel juhul kuhugi trepi peale või haljasalale edasi hängima. Ta leiab, et märksa distsiplineerivamalt mõjuksid politsei jalgsipatrullid: «Problemaatilisi tänavaid ei ole ju palju ja suures plaanis on vanalinn ikkagi ju vaikne piirkond.»

«Rohkem hoolivust ja kodanikujulgust kuluks ka ära,» arvab mees, kes vähemasti kord kuus tänaval laamendajatele ja riiukukkedele politsei kutsub. Nii tugevat kogukonnavaimu ja ühiseid aiapidusid nagu Telliskivis või Uues Maailmas vanalinnas veel ei koge. Algatuseks võiks naabreidki tunda, leiavad noored vanalinlased. Mööda Müürivahe traaviv Siim oma punaste lokkidega on muidugi juba kaugelt äratuntav ja saab enamasti esimesena tere kätte, eriti kui tal prille ees ei ole.