Suurerastaja palgamõrvariks räägiti kadunud kriminaal

Kohalekutsutud kiirabibrigaadil jäi üle konstateerida vaid ohvri surm. Tapetu oli 1990. aastate lõpu skandaalne erastaja, ärimees Jaak Veike (42). Tema erkpunase Hugo Bossi vesti alt leiti rindkere piirkonnast kuus kuulihaava. Taparelvana oli kasutatud Kalašnikovi automaati.

Palgamõrvar oli oma positsiooni valinud hoolikalt – tulistamiskoht oli teisel pool Pärnu maanteed, mööblitootja Tarmeli vanas tootmishoone koridoris. Umbes sadakonna meetri kauguselt automaatrelvast inimese tabamine pole suurem kunsttükk. See ei nõua täpsuslaskuri oskusi.

Tapatöö järel põgenes mõrvar Tondi suunas raudtee poole. Uurijad leidsid kõrge telliskiviaia juurest lumelt tema värsked jäljed. Jäljekoertest polnud tapja jälitamisel suurt abi, sest jälg kadus Tondi suunas jäävate garaažide juures. Tõenäoliselt oli tapja istunud seal autosse.

Tund aega hiljem rääkisid suurerastaja Veike palgamõrvast kõik uudistekanalid. See oli igas mõttes erakordne palgamõrv – raskustes tehaste erastamiste ja nende kinnisvara kiire müüjana kurikuulsaks saanud Veike mõrv oli erakordne isegi sel keerulisel ajal, kui Eestis pandi aastas toime sadu tapmisi.

Uurijatele oli algusest peale selge, et Veike surma põhjusi peab otsima hiljutisest Vasara lukutehase hoonete müügist puhkenud konfliktist. Konflikt oli üldteada ka ajakirjandusest.

Nagu tavaliselt, oli tüli põhjus raha. Hoonete müügist teenitud ligi 28 miljonist kroonist (tollases mõistes ülisuur summa) olevat tehingut vahendanud advokaat Tiit Vajak jätnud suure osa Veikele ja tema äripartnerite pangakontodele üle kandmata. Puudu olevat 24 miljonit, väitis Veike leer.

Vajak väitis meedias puhkenud sõnasõjas, et andis umbes kümme miljonit krooni tehingus mitteametlikult osalenud allilmakuulsusega Imre Arakasele. Ülejäänud osa kandnud ta «skeemimeister» Veike enda näidatud ettevõtte arvele.

Veike väitis omakorda, et pole Vajakult saanud sentigi. Vajak, kes algse kokkuleppe kohaselt pidi teenima 10 protsenti tehingu koguhinnast, oli tasunud kinnisvarale pandud nelja miljoni kroonise kohustuse Forekspangale ja ülejäänu lihtsalt endale jätnud.

Loo muutis segasemaks asjaolu, et mõlemad pooled väitsid, nagu oleks allilmataustaga Arakas selles tehingus vastase poolel. Arakasest jäi mulje kui topeltmängurist.

Oli mis ta oli, kuid uurijatel tuli alustada lihtsatest faktidest. Mida Läänemaal Nõval elanud Veike sel päeval üldse oma kontorisse Tallinnas otsis? Kes teadsid teda seal ees oodata?

Selgus, et Veike oli sõitnud Tallinnasse kindla eesmärgiga – selleks, et tutvustada hooned Veike käest ostnud keskharidusega ettevõtjale ja ühe toitlustusfirma naisjuhile asutuse sööklat, mida oli kavas edasi rentida.

Ettevõtja on Imre Arakase sõber. Tema nimi tegi politseinikud ettevaatlikuks.

Selgus, et koos autojuhiga Nõvalt Tallinna sõitnud Veike jäi kohtumisele potentsiaalse sööklarentnikuga veidi hiljaks. Surma hetkel rääkis ta parajasti ettevõtjaga telefonitsi ja lubas kohe-kohe üleval kontoris kohal olla.

Üks väga ebaharilik nüanss oli selles palgamõrvas veel. Umbes veerand tundi enne tulistamist oli arvatav palgamõrvar Veike kontorisse sekretäri telefoninumbrile helistanud. Tundmatu meeshääl teiselpool telefonitoru oli sekretärilt eesti keeles küsinud, kas «härra Veike on juba kontorisse jõudnud?».

Eitava vastuse järel kõne katkestati. Mõni minut pärast laskude kõlamist helises sekretäri telefon uuesti. Sama meeshääl teatas: «Jaak Veike enam üles ei tulegi».

Miks seda salapärast helistajat ei suudetud tuvastada? Kes oli see hiljem avaliku elu tegelaseks tõusnud ekspolitseinik, kes asus väitma, et teab Veike tapjat isiklikult? Kes selles kuriteos lõpuks süüdi räägiti ja miks politsei uurimise aasta tagasi tulemusteta lõpetama pidi, loe edasi Postimehe paberlehest.