Tehnoloogia muudab inimese liikluses laisaks

Infotehnoloogia areng on viimastel aastatel toonud autotööstuses kaasa kiireid muutusi: püsikiirushoidjad – neist mõned ka pikivahet hoidvad –, parkimissüsteemid jmt kuuluvad juba päris paljude mudelite standardvarustusse. Kuidas vaatab ise sõitvatele ja «mõtlevatele» autodele Eesti seadusandlus?

Eesti ja kogu maailma liiklusõigus seisab endiselt traditsioonilisel kolmel vaalal: inimene, sõiduk ja tee. Kõik on suure tähendusega, kuigi inimese roll on tänu tehnoloogia arengule vähenenud. Kuid seni ei ole masin veel inimest asendanud.

Tehnoloogilisel arengul Eestis praegu veel olulist kohta ei ole. Eesti ei ole seadustanud isegi muutuva teabega liiklusmärke, mis võimaldaksid vastavalt liiklusoludele operatiivselt näiteks kiirust piirata või suurendada. Ainsad seesugused märgid hiljuti avatud liiklussõlmes on lihtsalt välja lülitatud, kuna neil puudub õiguslik tähendus ning liiklusruumis ei tohi olla teabevahendeid, mis ei ole liiklusseadustikus reguleeritud. Intelligentsed liikluse korraldamise süsteemid (ITS – Intellgence Traffic Systems) on Eestis lapsekingades. Eesti liikluse tähtsaim lüli on inimene – jalakäijana ja sõidukijuhina. Isegi parkiva auto eest vastutab inimene – omanik või viimane juht. Tehnoloogilised abilised ei ole küll keelatud, kuid nad ei asenda inimest ega võta inimeselt vastutust.

Arvestades Eesti riigi inertsust liiklusküsimustega tegelemisel ning tehnoloogiate arendamist meist kaugel, ei ole loota, et uudsed tehnoloogiad jõuaksid Eestisse enne kui mujale. Kuni väliskompaniide loodud navigatsioonisüsteemide kaardid on parema kvaliteediga kui Eesti riigi teeregister, ei ole ka lootust, et muud tehnoloogilised lahendused suudaksid olla edumeelsed. Siiani ei ole selge, kas Eesti valitud elektriautode laadimisvõrgustik ikka vastab Euroopa normidele.

Inimesed armastavad uusi elektroonilisi lahendusi, mis teevad elu mugavamaks. Paljusid neid (näiteks pidurdusabi) reklaamitakse kui turvalisust suurendavaid lisasid. Millised on nende süsteemide arenguga kaasnevad riskid?

Uute tehnoloogiate loomise ajend on laiskus ning seda üldse mitte halvas tähenduses. Suurem mugavus tähendab seda, et inimesel on üha vähem põhjust ise midagi teha või millelegi tähelepanu pöörata. Püstkojas istus alati keegi tuleaseme kõrval, et tuli ei kustuks ega tekitaks tulekahju. Praegu piisab nupuvajutusest. Kui kindlad on aga need automaatsed süsteemid ja kui kaugele oleme valmis minema, et usaldada oma elu ja saatus tehnoloogia kätte? Kes vastutab, kui tehnoloogia alt veab? Kuni kahju on üksnes materiaalne, ei ole suurt probleemi.

Uute tehnoloogiate reklaam on vägev. Palju vähem aga kuuleme sellest, et suurepärased andurid annavad häireid, registreerivad valeteateid või ütlevad lihtsalt üles. Juht on veendunud, et parkimisandur töötab, aga ikkagi sõidab takistusele otsa. Või kiilub gaasipedaal kinni. Kui tihti on igaüks meist pidanud uuendama arvutit või tegema restart’i, kuna arvuti jooksis kokku. Kui Microsoft või Apple toodaksid autosid, oleksid nad juba pankrotis.

Suurim tehnoloogia arengu risk on inimese muutumine sedavõrd mugavaks, et inimene lülitab ennast välja. Elu muutub sarnaseks arvutimänguga, kus osalejal on mitu elu ning restart’i järel taastatakse algne olukord. Liikluses ei ole see aga võimalik. Kui jalakäija on jäänud ülekäigurajal auto ette, siis ei ole võimalik seda olukorda uuesti ja parema tulemusega läbi mängida.

Millistele aspektidele autojuhina ja liiklusõiguse asjatundjana soovitate tähelepanu pöörata: kuidas tuleks uuendada seadusi, mil määral peaksid uued asjad kajastuma liiklusõppes?

Tõsi on see, et tehnoloogia ongi arenenud ning oleme lähemal kui kunagi varem maailmale, kus inimese roll sama hästi kui puudub. Suhet inimene inimesega varsti ei olegi. Liiklusõpe autokoolides ongi suures osas juba arvutipõhine. Inimesel kaob rakendus ning vastutus. Ühel hetkel valitsevadki meid masinad. Ka meditsiinis, õigusemõistmises ja riigivalitsemises.

Seadusandlus siiski liigub vaikselt tehnoloogia arenguga kaasas. Praegune suund on selline, et ühe inimese vastutusalasse koondatakse rohkem masinaid. Näiteks ei pea igas liftis istuma liftipoiss, vaid kogu maja või isegi mitme maja liftide eest vastutab üks inimene. Isesõitvate autode kasutuselevõtu eelduseks on juhita metroo ja tramm. Kuidas sõnastatakse algoritmina üks Eesti ja kogu maailma liikluse põhipostulaate: juht peab valima ohutu sõidukiiruse, et ta suudaks peatada oma sõiduki teel etteaimatava mistahes takistuse ees? Praegu ei ole õiguslikult päri selge isegi teel asuva takistuse mõiste, rääkimata sellest, mida peab üks juht ette aimama.