Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2013/06/11/1821894t1h7b4d.jpg)
Vaatepilt, mis passi vahetama minnes avanes, oli nukker. Rahvast täis ruumis istus tugiraamil heitunud pilguga vanamemm ning tema olekust oli aru saada, et ega ta suurt mõistnud, mis ümberringi toimus. Nooruke neiu, ilmselt lapselapselaps, püüdis aidata teisel vanaproual avaldusele allkirja panna. Pastakas aga ei püsinud pahkunud käes ning tähed kippusid tulema mujale, kui ette nähtud. Söekas vanahärra oli küll hakkamist täis, kuigi hoolimata keppidest pidid kaks meest teda talutama. Üks tema saatusekaaslane aga jäi fotokabiinis hätta, sest kuidagi ei tahtnud pilt välja tulla. «Proovige lõuga kasvõi pisutki tõsta,» keelitas ametnik.
Ega mul ametnikele midagi ette heita ole. Nad tõesti püüdsid omalt poolt teha kõik, et eakad saaksid oma asjad võimalikult kiiresti aetud. Neid lasti järjekorras ette, jagati sugulastele soovitusi, kuidas autoga võimalikult välisukse lähedale sõita. Aga ikkagi jäi õhku küsimus, miks on vaja vanu inimesi niimoodi solgutada.