/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2014/02/05/2798402t1h2db3.jpg)
Tartu valla Tila küla tööstuskompleksi ees peatunud maasturist väljunud Eero Mikenbergi Prada päikeseprillide tagant ei paistnud eile välja, kas ja milline äng painab töötut möldrit.
Endine Kilgi-poiss ei saa turvamehest mööda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oh, tule, noor ja tugev mees, ja vaata ringi veski sees. Sa otsi riistad ülesse ja raiu sooned kivisse,» seisab Hando Runneli luuletuses. Aga mis siis teha, kui turvamees ei lase? Rein Kilgi hiilgeaegadel tema paremaks käeks olnud Mikenberg tahaks enda jutu järgi väga vilja jahvatada, aga veski ja Mikenbergi vahele jääb mitte ainult aed, vaid ka turvamees, kes ei luba möldrit veskisse.
Lisaks viljaveskile on aia taga ka saeveski ja pelletitööstus. Kogu see kinnistu kuulub Stahlhuti-nimelisele firmale, mille pankrotimenetlus sai alguse läinud reedel.
Kohus määras ajutiseks pankrotihalduriks Sirje Taela, kelle kinnitusel lubas suurim võlausaldaja Swedbank ajutise pankrotimenetluse ajal tööstuskompleksi valve kinni maksta.
«Majandustegevust ei toimu, sestap on vajalik, et vara säiliks,» põhjendas ta turvafirma palkamist. Mehitatud valve palgatakse tavaliselt juhul, kui puudub elektrooniline valve – Stahlhutis on võlgade tõttu välja lülitatud nii vesi kui elekter.
Eero Mikenbergi väitel kuuluvad aga aia taga oleva viljaveski seadmed talle, sest ta ostis need Stahlhutilt tunamullu ära. Tema tahaks nüüd oma veskit kaeda ja seadmed mujale vedada, aga sisse ei lasta. Mikenberg ei oska päris hästi põhjendada, miks ta oma veski sisustust varem minema ei tassinud – oli ju teada, et võlausaldajad on Stahlhutil hagijatena kallal.
Tael on Mikenbergi möldriambitsioonide osas skeptilisem ja tema tahaks kõigepealt näha juriidiliselt vettpidavat lepingut, mille alusel Stahlhut veski seadmed talle müüs. «Mina tahaks väga näha, kuidas on Mikenberg veski seadmete eest tasunud,» küsib pankrotihaldur. «Vallasasi saab kuuluda teile, kui te selle eest ära maksate ja see vallasasi on teie valduses.»
Võlausaldajad on kahtlustanud Mikenbergi kokkumängus pankrotistuva Stahlhuti nüüd juba endise omaniku Michael Stahlhutiga eesmärgiga juhtida osa varadest enne pankrotti firmast minema, aga seda Mikenberg eitab.
Tema väitel on Stahlhut tallegi võlgu ja Mikenberg on nüüd jäänud pankrotiprotsessis kahe tule vahele. «Olen küll teinud Michael Stahlhuti firmadele paar europrojektitaotlust,» räägib Mikenberg. «Oskan saksa keelt ja nii on mul temaga lihtne suhelda.»
Juhul kui Mikenberg on tõepoolest heauskne veskiseadmete ostja, ei ole ta kindlasti esimene ettevõtja, kellel on raskusi oma asjade võlausaldajalt kätte saamisega, ehkki tema polegi võlgu. Nii näiteks on pankrotistunud poeomanikke, kellelt pinda rentinud ettevõtjatele kuulunud kaup jäi võlausaldajate saagiks.
Eero Mikenberg kuulus Rein Kilgi parimate aegade meeskonda ja oli tema toiduainetööstuse kontserni ülesehitamisel parem käsi. Vahepeal juhtis Mikenberg ka Pere leivatööstust ja sealt see möldripisik mehe jutu järgi talle külge jäigi. Mõistagi on Mikenberg näinud ka parimate aegade Kilgi kõrval igasugu firmade likvideerimisi ja võlausaldajate pika ninaga jätmisi.
Mees lahkus siiski Pere kontsernist juba mõnda aega enne selle fiaskot.