/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2014/02/04/2796174t1hbb47.jpg)
Kaitseministeerium sai valmis riigikaitse mittesõjalise arengukava 2022. aastani, mille alusel hakatakse tõstma tsiviilühiskonna ja riigiametite valmisolekut kriisi või sõja korral tegutsemisvõime säilitada.
Tsiviilühiskonda hakatakse kaasama riigi kaitsmisse sõja korral
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arengukavas on analüüsitud alla kümne ohustsenaariumi ja tuvastatud, millistest ressurssidest võib stsenaariumide rakendumise korral vajaka jääda. Lisaks vaadati kriitiliselt üle, kas ametikonnad oleksid võimelised piisavalt kiiresti vajalikke otsuseid langetama.
Mis ohuolukordi arengukava käsitleb, milliseid puudujääke täpselt avastati ja millised nõrgad kohad järgmise kümne aasta jooksul ära lapitakse, ei taha kaitseministeerium ja riigikantselei riigisaladusele viidates avalikustada.
Teada on, et arengukava koostamise alusena analüüsiti, kuidas püsiks kriisi või sõja korral püsti elanikkonna varustamine kütuse, toidu, vee ja elektriga ning kuidas oleks tagatud telefoni-, mobiili- ja andmeside Eesti sees ja siit väljapoole.
Kava jaotabki ära vastutuse kriitiliste ülesannete täitmise eest ja paneb kirja mahud, millises ulatuses peavad teenused kriisis tagatud olema.
Laiapõhjalise riigikaitse juhtimine on liialt kohmakas aeglane ja mittesobilik tänapäeva kriise silmas pidades.
Kaitseminister Urmas Reinsalu tõi näiteks, et kui suurte rahvaürituste ajal kogetakse juba praegu seda, et ürituse piirkonnas ei toimi telefonikõned, siis tuleks kaaluda sidemahtude miinimummahu tõstmist, et kriisi korral säiliks info edastamise võimekus.
Üks olulisemaid küsimusi on tulevikus tagada riigi suhtlemine oma välisesindustega ja paika panna, mida esindused sõja või kriisi korral tegema peavad.
Juhtimisotsused kiiremaks
Teine aspekt, millest avalikult räägitakse, on vajadus muuta seaduste abil presidendi, valitsuse, riigikogu, sisekaitse ja päästevõimekuse juhtimisahelad selliseks, nagu need peaksid olema kriisi korral.
«Laiapõhjalise riigikaitse juhtimine on liialt kohmakas aeglane ja mittesobilik tänapäeva kriise silmas pidades. Üks valdkond kus me nägime teravat vajadust olusid parandada, on õigete inimeste õigel ajal õigetest asjades teavitamine, et asjad töötaks,» kirjeldas riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektori asetäitja Kristjan Prikk.
Konkreetselt on kavas üle vaadata näiteks seadused, mis reguleerivad seda, kuidas valitsusliikmed üksteist asendavad. Eesmärk on see, et valitsus saaks kiiresti otsuseid langetada ka siis, kui ministrid viibivad füüsiliselt eri paigus või ühel ministril tuleb langetada otsuseid teiste eest.
«Praegu on seadused suhteliselt jäigad ja pole ette nähtud selliseid situatsioone, kus asendamisi on vaja teha mitte üks, vaid kaks sammu,» ütles Prikk.
Õppused sagenevad
Samuti kästileb arengukava seda, kuidas peaksid kriisi korral panustama tsiviilasutused ja mismoodi tehakse ühiskonnas psühholoogilist kaitset. Kaitseministeeriumi asekantser Margus Pae ütles, et tulevikus hakatakse sagedamini õppustel testima ametiasutuste ja tsiviilühiskonna tegutsemist kriisi korral.
Kas see tähendab tsiviilkaitseõppuste naasmist, Pae ei kinnitanud. «Praegu on keeruline öelda, kas me selleni kunagi jõuame ja kas see on vajalik.»
Laiapõhjaline riigikaitse arengukava on praegu kooskõlastusringil ja selle elluviimise eest hakkab vastutama riigikantselei. Arengukava põhjal koostatakse kümneks aastaks rakenduskava, mille alusel riigiasutused puudujääke oma valdkondades likvideerima hakkavad.