Kui melanhoolikust saab ekspordiartikkel

Kolm aastat tagasi, kui Eesti oli just eurole üle läinud, toimus Tallinnas fotokunstimess, kus olid teiste seas väljas teosenäited ka Dénes Farkaselt, neljandale elukümnendile liginevalt kunstnikult. Need olid valguskastidesse installeeritud mustvalged analoogfotod habrastest pabermakettidest, mis viitasid vaiksetele lavastatud interjööridele, eksterjööridele ja esemetele.

Legend räägib, et teosed jäid müümata, kuigi kellegi hooletusest tuleneva näpuvea tõttu oli müügihind hinnakirjas märgitud kroonides, mitte eurodes. Teisisõnu magasid kõik külastajad maha võimaluse soetada endale sisuliselt võileivahinna eest kunstiteoseid, mis jäävad 21. sajandi Eesti kunstiajalukku.

Nimelt võib seda nüüd, kui Farkas on esindanud Eestit 55. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil ja tema teoseid pannakse välja sellistele A-kategooria messidele nagu Armory Show ja ARCOmadrid, juba üsna kindlalt deklareerida.

Glokaalne vs lokaalne
Farkas kuulub kunstnike põlvkonda, kes olid liiga noored 1990. aastatel, kui muu maailma huvi postsovetlike piirkondade vastu oli suurim. On selge, et sellele põlvkonnale ei ole mitte miski kergelt kätte tulnud: 2000. aastatel alustades seisid neil lisaks nõukogude ajast võidukalt väljunud «dissidentkunstnikele» tee peal ees ka nende endi õppejõud, keda Berliini müüri langemise järel hakkas saatma mõõdukas rahvusvaheline edu ja väliskuraatorite kestev huvi.

Niisiis on mõneti ootuspärane, et selle põlvkonna autoripositsioonid on Eesti kunsti­areenil välja kujunenud eelkäijatest märksa pikema aja jooksul ja suurema teabevoo kestel ning lähtunud pigem (glokaalse) evolutsiooni kui (lokaalse) revolutsiooni märksõnast.

Nii on ka Kumus praegu nähtav mullune Veneetsia projekt «Ilmne paratamatus» nende mõtteprotsesside tulemus, mis said alguse 2006. ja 2007. aasta paiku, kui see eesti-ungari juurtega kunstnik hakkas fotografeerima oma pabermakettide seeriaid, mida saatsid näitusesaalis eksponeerituna enamasti ka mitmekeelsed tsitaadid ja tekstifragmendid.
Kunstiajaloolasena olen Farkast klassifitseerinud kui postkontseptualisti. Klassifitseerimine ei meeldi ühelegi loovisikule, ent siin on mitu põhjust.

Esiteks lõimib Farkas oma loomingus pilti ja sõna viisil, et tekst ei taandu kunagi pildiallkirjaks ja pilt ei taandu teksti illustratsiooniks. Selline kunstnikumõtlemine saab võimalikuks alles 20. sajandi teises pooles, kui kontseptualism kuulutab idee teostusest olulisemaks ja kogu maailma moodsa kunsti muuseume hakkavad täitma kunstnike tekstid, raamatud ja arhiivid jms tekstiinstallatsioonid, mis seavad esiplaanile sõnalise teabe.

(Tõsi, ka kubistid ja dadaistid lõikusid varem värskeid ajalehti ja kleepisid tulemustest kokku kollaaže, ent tulemus taandus nii või teisiti üheks kompositsiooni osaks.)

Teiseks viitavad ka Farkase materjalikäsitlus ja retrolik pildiesteetika kontseptualismi pärandile: siin näeme kunstnikku, kes meie praegusel digiajastul töötab endiselt analoogtehnikaga ja eksponeerib paratamatult nostalgiahõngulistena mõjuvaid mustvalgeid fotoseeriaid, mis ei jää oma olemuselt kuigi kaugele, ütleme Bernd ja Hilla Becheri 1970. aastate arhitektuurifotograafiast.

Kontseptualismi pärand
Tajutav on ka kunstniku toetumine dekonstruktivistlikule filosoofiale või vähemalt selle mõttevoolu metoodikale, mida tihtilugu kontseptualismiga seostatud on. Nii nagu Jacques Derrida enne teda, ei näi ka Farkas uskuvat, et tal eksisteerib võimalus rääkida vaatajale ära kogu oma lugu. Kuna alati jääb end kusagile «nurga taha» peitma mõni kõrvaltähendus, jälg, tõlkeviga, erinevus.

Ei ole seega kuigi üllatav, et kui võtta Farkase projekti «Ilmne paratamatus» kirjandusliku tekstina, mõjub see justkui Bruce Duffy raamatu tahtlikult «ebaõnnestunud» tõlgendus, mis omakorda mõjub justkui Ludwig Wittgensteini eluloo «ebaõnnestunud» tõlgendus jne.

See ebaõnnestumine on niisiis programmiline. Ebaõnnestumine, mis viib meid lõpuks alati tagasi keele, kõne ja kirja logotsentrilisse vanglasse, on sellesse kommunikatsiooniahelasse paratamatult juba eos sisse kirjutatud. Mida ei saa päriselt lõpuni välja öelda, seda ei saa ka eelnevalt lõpuni läbi mõelda. Väljapääs puudub. Ja pärast ebaõnnestumisi jääb meile ainult vaikus.

Dénes Farkas