Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/17/2757888t1h4b54.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/01/17/2757888t1h4b54.jpg)
Äsja ilmus akadeemilise Eesti ajaloo kolmas, Rootsi aega käsitlev köide. Raamatul on omad head ja vead, kokkuvõttes on aga kindlasti tegemist huvitava ja väärt teosega. Kuid mitte retsenseerima ei taha ma seda siin hakata, vaid peatuda veidi sellel, kuidas minevikust üle võetud hoiakud määravad seda, kuidas me minevikku «mäletame».
Räägitakse rahva kollektiivsest ajaloomälust, mis kipub paraku olema poolametliku ajaloopoliitika, äärmuseni lihtsustatud kooliajaloo (mis eelmise osa), massimeedia ja meelelahutusäri moonutuste ning enesetsensuuri summa. Tegemist on lisaks mustvalge lähenemisega, mis ei jäta märkamata mitte ainult kümned hallid varjundid, vaid üldse kõik muud värvid, ning kui see võimatuks osutub, siis lööb asjaosalistel silme eest mustaks, punaseks või pruuniks. Vastuolusid ühendada ja ületada selline lähenemine ei võimalda.