Meenutades Albert Camus’ filosoofilisi mõtisklusi, tunnetame olemise absurdsust, kui esitame maailmale eksistentsiaalse küsimuse ja saame vastuseks vaikimise. Maailm vaikib, kuna ei saa küsimusest aru ja järelikult ei oska sellele ka vastata.
Ümbritsev keskkond on inimese suhtes küüniline, kuna selles eksisteerivad juhus, saatuse iroonia ja ettenägematud asjaolud. Kuid selles on olemas ka keel ja teised väljendusvahendid, mis meil ümbritsevaga siiski metafoorselt suhestuda aitavad. Nõnda on inimene, selle asemel et maailmalt mingeid vastuseid oodata, oma küsimustele ise vastama õppinud. Arvatavasti viib selline tee lõpuks täiesti rappa, aga mis parata!
/nginx/o/2014/01/17/2757862t1h13c5.jpg)