/nginx/o/2014/01/17/2757860t1h29e0.jpg)
Kümnete uudisteoste seas jõudis jõulude eel poodi ka Ivo Juurvee raamat riigisaladuse kaitsest sõdadevahelises Eestis. Hulk jõulueelset uudiskirjandust lisab aastalõpu pingelisse aegruumi suure hulga esitlusi ja arvustusi, mistõttu mõnigi tera sõkalde sekka võib kaduda. Ivo Juurvee raamat kuulub kindlasti terade hulka ja ehk aitab alljärgnev arvustus seda kadumisest säästa.
Et raamatu pealkiri peab riigisaladust vaikimist kullaks, loeb raamat ise, mis ju riigisaladuse kaitsest räägibki, end juba vaikimisi hõbedaks. Kuid on hõbedalgi väärtus ja tõsine kirjutamine kolmveerandsajanditagusest eesti asjast on alati kuldaväärt ettevõtmine. Kohe alguses toob autor paralleeli tänapäevaga ning osutab Herman Simmi, Aleksei Dresseni ja Vladimir Veitmani kohtuasjadele – nemad viis vangitorni just riigisaladuse reetmine. Rahvusvahelises plaanis peaks siia lisama ka Julian Assange’i ja Edward Snowdeni, kelle algatatud asjad ikka endiselt miljonite meeli erutavad. Aga juba sissejuhatuses kurvastab autor vandenõuteoreetikuid, lükates ümber levinumad väärarusaamad salajaseks kvalifitseeritud dokumentidest: need ei ole huvitavamad ja usaldusväärsemad kui tavalised dokumendid ning neid ei koostata millegi ebaseadusliku või ebaeetilise varjamiseks.
/nginx/o/2013/06/14/1829010t1h14f8.jpg)