Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2014/01/10/2743484t1hda19.jpg)
Äsjase Sirbi-skandaali üks huvitavamaid sündmusi oli fotoseeria avalikult vaikivaist kultuuritegelasist. Ühed nägid kultuuriautoriteetide kinniteibitud suudes agressiivset enesevigastamist, teised tüdimust tulutust diskussioonist, kolmandad võimu vägivalla all kannatava vaimu ausat appikarjet.
Tõnis Mäe või Kristiina Ehini ja Kristen Michali või Edgar Savisaare vaikimisel on üks oluline vahe. Kui demokraatias on poliitiku vaikimine või probleemide artikuleerimata jätmine valetamise ja võimu kuritarvitamise, korruptsiooni ilming, siis kultuuris on vaikimine ja väljenduse looritatus igapäevane enesekehtestamise ja -väljenduse viis1. See olemuslik erinevus demokraatliku ja kultuurilise suhtlusmudeli vahel tekitas suuteipimise aktsiooni puhul küsimuse, kuivõrd kunstilised praktikad sobivad demokraatlikku debatti.