Õiguskantsler: vangistusseadus on põhiseadusega vastuolus

Õiguskantsler analüüsis vangistusseaduse paragrahve, mis ei võimalda menetlejal kaaluda, kas  vahistatu liikumisvabaduse piirangu (kohustus viibida ööpäevaringselt oma kambris) ja teiste vahistatutega suhtlemispiirangu rakendamine on konkreetsel juhul kriminaalmenetluse asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades menetluse huvides vajalik ja seega proportsionaalne eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse õiguse piirang või ei.

Õiguskantsler asus sellisele seisukohale põhjusel, et vangistusseaduse paragrahv 90 lõike 3 lause 1 ja lõige 5 kohustavad vanglateenistust hoidma eranditult kõiki vahistatuid kogu vahi all viibimise aja (mis võib väldata kuid või aastaid) lukustatud kambris ning pärssima vangla eri kambrites viibivate vahistatute omavahelist suhtlust. Tegemist on piirangutega, mille rakendamise tulemusel veedavad vahistatud ilma olulise mõtestatud tegevuseta pikka aega sisuliselt kambritesse suletuna ning võimalik on vaid suhtlemine oma kambrikaaslaste ja vanglateenistuse ametnikega.

«Piiranguid kohaldatakse hoolimata sellest, kas nende eesmärgiks olev vajadus suhtlemisvõimaluste lahendamise kaudu ausat, õiglast ja tõhusat kriminaalmenetlust tagada ja õigusemõistmise vastaste kuritegude toimepanemist vältida konkreetselt isikult vahistamise läbi vabaduse võtmist ja/või kriminaalmenetluse hetkeseisu arvestades üldse eksisteerib või ei,» märgib õiguskantsler oma ettepanekus.

«Vaidlustatud sätted toovad kaalutlusõiguse puudumise tõttu kaasa olukorra, kus paljude vahistatute, kelle vahi all pidamine ei seostu ohuga, et nad võiks kriminaalmenetlust kahjustada või õigusemõistmise vastaseid kuritegusid sooritada, Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 19 lõikes 1 ja paragrahvis 26 sätestatud põhiõigused saavad ebaproportsionaalselt riivatud.»