/nginx/o/2013/07/05/1875340t1hd066.jpg)
/nginx/o/2013/12/30/2723990t1h44d9.jpg)
Esimest korda on ka meil saabunud aeg, mil kohalikud ettevõtjad on võimelised ettevõtteid ja vara tagasi ostma. Ning kui seni piisas välisinvesteeringute ligimeelitamiseks lihtsalt suurte rumaluste ärahoidmisest, siis edaspidi see nii lihtne ei ole.
Tellijale
Kas väliskapitali pagemine või kodumaise taassünd?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väliskapitali seisukohast pole vist olulisemat kuupäeva kui 11. veebruar 2005. Tol reedehommikul ootasid sajad finantsspetsialistid ja majandusajakirjanikud Hansapanga neljanda kvartali majandustulemusi. Suur oli aga üllatus, kui koos rekordkasumiga, 2004. aastal kokku 2,86 miljardit krooni ehk 183 miljonit eurot, teatas panga suuromanik Swedbank, et teeb Eesti majanduse tollase vaieldamatu lipulaeva aktsionäridele pakkumise kõigi aktsiate ülevõtmiseks.
Pärast aktsionäride ja juhtide mõningast vastupuiklemist ülevõtmine õnnestus ning Hansapank läks kogu naha ja karvadega varem 60-protsendilist osalust omanud Swedbanki kätte. Rootslastele läks ülevõtmine maksma 1,68 miljardit eurot. Tõsi, suurem osa ülevõetud aktsiatest kuulus tegelikult välisinvestoritele – Eesti ettevõtete ja inimeste käes oli ülevõtmise ajal vaid 6,7 protsenti Hansapanga aktsiatest. Siiski laekus nende pangaarvetele 291 miljonit eurot ehk ligikaudu sama suur summa, kui Swedbank oli varem kulutanud 60 protsendi Hansapanga aktsiate ostmiseks.