Skip to footer
Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa
Saada vihje

Jõulueelne kohtumine kõrbes

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees ja tema masin: lennud Afganistani kohal on andnud Ivar Värgile mõõtmatu kogemustepagasi. Kopteripiloodina unistab ta, et kunagi võiks Eestilgi olla oma kopteriüksus.

Kaugel ja kaua kodunt ära, pikad lennud ohtlikus taevas... Eesti vilunud kopteripiloot usub, et vähemasti väike tütreke on tema üle uhke. «See on isale väga suur asi,» lisab ta.

Hiljuti sattus mulle siin, Afganistanis, kuhu Eesti ajakirjad jõuavad enamasti siis, kui kodumaal uus number juba trükipressi vahel, silme ette intervjuu näitleja Elina Reinoldiga. Ta ütles seal kuldsed sõnad: õnn on siis, kui pole sõda. Olen temaga sama meelt. Miski muu pole nii kaalukas, et pere ei võiks jõuluõhtuks kokku tulla.

Jõuludeks jõuab koju ka Eesti õhuväe kopteripiloot major Ivar Värk, kellega mõni aeg tagasi sõjaväebaasis keset Helmandi kõrbe juttu ajasime.

Milline on olnud kõige rabavam vaatepilt kopteri pardalt, mida niisama maa peal ei näe?

Mitte et seda nüüd maa peal ei näeks, aga kord oli veider juhus, kui harjutasime õppustel maandumist ettevalmistamata platsile tundmatul alal, ja maanduma hakates avastasin, et täpselt sel platsil, kuhu olin otsustanud maanduda, võttis noor tütarlaps päikest. Ma vist polegi näinud, et keegi end nii kiiresti riidesse paneb...

Uudistest kostab aeg-ajalt, et kaduma läinud inimest otsiti kopteriga. Kas see pole nõela otsimine heinakuhjast? Jääb piloodil üldse aega maa peal detaile märgata?

Kahtlemata tuleb see aastate ja kogemusega. Üks, mis kindel: otsides pead olema täielikult keskendunud, sa n-ö skaneerid silmadega ruut ruudu haaval maastikku ja otsid sealt pisimatki detaili, mis tundub keskkonda sobimatu – värvid, muutused maastikul ja muu, mis võib olla inimese tekitatud. Sa ei saa sel ajal mõelda millelegi muule.

Ausalt öeldes on väga eriline tunne, kui õnnestub kellegi elu päästa. Mina olen seda kogenud kahel korral. See on ka rõõm sellest, et suur vaev, mis on koolis õppimisele kulutatud, on läinud asja ette. Sama on lendudega siin, Afganistanis. Sa tajud, et sinu töö on väga vajalik oma meeste toetamisel õhust.

Millal tekkis tõsisem huvi lendamise vastu?

1995. aastal soovisin astuda Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, aga  kaks punkti jäi puudu. Seejärel vedasin aasta aega metsaveotraktoriga puid metsast välja. 1996 proovisin uuesti ülikooli astuda, siis jäi puudu üks punkt. Kuulsin, et on avatud uus kool, lennukolledž, kus muu hulgas õpitakse ettevõtte majandust jms. Kui olin kolledžis teisel kursusel, avati Eestis kopteripiloodi kursus. Otsustasin minna ja nüüd saan öelda, et tegin väga õige valiku. Muidugi pole sellega kaasnenud mingit kosmilist sissetulekut, tõmbab hoopis miski muu.

Ilmselt oli sinu elu esimene lennusõit siiski reisijana, mitte kokpitis?

Ei, sugugi mitte. Istusingi esimest korda lennukisse 1997. aastal, kui alustasime lennutreeningutega, ja kohe kokpitti, vasakule istmele. Esimene lend oli väikese Cessna 172ga. Küllalt segased tunded olid: nähes, kuidas maa kaob alt ära, tuleb tahes-tahtmata mõte, kas see, mida järgmiseks teen, on õige liigutus. Nüüd on pigem nii, et mida madalamal oled, seda õudsem tundub.

Paljudele on tuttavad muusikute omavahelised kalambuuritsemised teemal, kes mängib üht, kes teist pilli. Kuidas on need asjad pilootidel isekeskis?

Lennuki, eriti hävituslennuki piloot tunneb ja ei varja seda, et on kraad või paar kõvem tegija kui kopteripiloot. Ehk nagu me naljatamisi teame kasvõi komöödiafilmist «Top Gun»: need on mehed, kes rohkem naisi saavad. Aga jah, olen seda palju kordi kogenud, et kui satud mõnel suuremal õppusel kusagil ruumis teistega kokku, ega siis [hävitaja] F-16 piloodid sinuga juttu tegema tule...

Aga sind ei kisu hävituslennuki piloodiks, F-16 kokpitti?


Kui aus olla, siis kindlalt ei. Sest lennuki puhul peab sul olema lennuväli, kus tõusta ja kuhu maanduda. Kopteriga ei ole seda probleemi, ei tava- ega eriolukorras. Maandud enam-vähem seal, kus saab, kasvõi koduhoovis, nagu Sõnajalad.
Oled teenistuse jooksul olnud rohkem kodust ära kui kodus. Pereinimesena, isana ja abikaasana peab sul olema väga võimas ja toetav tagala.

Ei saa salata, vahel tundub kopteriga lendamine märksa lihtsam kui pereasjade hoidmine nii, nagu ma seda ideaalsena näeks. Tajun sageli ja väga selgelt, et tegelikult on neil kodus palju keerulisem ja raskem kui minul siin. Ma ei suudaks kindlasti kõike teha maksimaalselt, kui mu pühendumust töösse ei toetaks sama pühendunult mind armastav abikaasa ja mu kallis tütreke. Raske on öelda inimesele, kes sind armastab ja toetab, aitäh! – see on nii suur asi, et sõnadest jääb väheks.

Oled oma pere, lähedaste ja lapse jaoks kangelane?

Jah, usun, et olen tütrekese jaoks kangelane. Ta on parasjagu sellises vanuses, seitsmene, et saab aru, kes mida teeb ja milleks. Ma ei tea, mida talle kangelane tähendab, aga usun ja loodan, et ta on väga uhke mu üle, ja see on isale väga suur asi.

Oled sa kogenud, et mõnel pool ei võeta sind selle vääriliselt, mida suudad ja oskad, sest oled kusagilt Ida-Euroopast, pisikesest Balti riigist?

Jah, tõepoolest. Olen näinud inimesi suurriikidest, kes ei tea isegi, mis see Eesti on. Nutikamad oskavad küsida, kus see on. Kas või Inglismaal, kuhu ma algul sattudes tekitasin enamikus suurt võõristust: tuleb keegi idaeurooplane, kas teda üldse usaldada saab, saab ta üldse keelest aru ja veel sada muud probleemi. Nõudis palju energiat, kuni suutsin kõigile tõestada vastupidist. Nüüd usun, et olen näidanud end mõnes valdkonnas neist paremanagi. Olgu selle tõenduseks kasvõi see, et täidan siin Afganistanis lahingkopteri eskadrilli ülema asetäitja ülesandeid.

Mis need ülesanded on?

Olin ka Inglismaal samal ametikohal. Põhiline, lisaks lendamisele, on üksuse administratiivse poole eest vastutamine. Lisaks sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride atestatsioonide läbiviimine ning dokumenteerimine. Samuti on minu vastutada see, kui üksuse liikmega siin või tema lähedasega kodumaal midagi peaks juhtuma.

Millal oled tundnud tõelist uhkust, et oled eestlane, Eesti ohvitser?

See, kui sulle tehakse ettepanek asuda liitlasriigi väeliigi üksuseülema asetäitja kohale, on suur au. Kui saad lahendamiseks ülesandeid, mis näitavad, et sind usaldatakse ja tunnustatakse. Kui tead, et oled välismaalasena pidanud kohalikega võrreldes rohkem pingutama, võitnud nende lugupidamise ja näidanud sellega kogu oma väikest riiki kui võimekat partnerit mistahes olukorras.

Kas see, et sinu eskadrilli missioon Afganistanis saab läbi, kopterid pakitakse kokku ja viiakse ära, ei tekita sinus tunnet, et kõik on läbi, mis edasi saab?

Sugugi mitte. Kohe pärast Afganistani algab mu üksusel pooleaastane treeningmissioon Kanadas, kus toetame sealse jalaväe väljaõppe­operatsioone. Tulevad uued väljakutsed ja missioonid, töötuks jäämist pole karta.

Kui sulle tehtaks pakkumine mõnest maailma juhtivast lennuakadeemiast, siis mis valdkonna sa kõige meelsamini oma kogemuste põhjal õpetada võtaksid?

Arvan, et kopteri lendamise taktika. Ehk kuidas planeerida ja teostada kopterioperatsioone sõltuvalt vastasest ja tema tegevusest. Olen seda Inglismaal väga palju õppinud, lennuharjutusi teinud, ning see on mulle kõige südamelähedasem.

Jõuad jõulupühadeks koju. Millised need saavad olema?

Loodan, et lumised, ja mis veel tähtsam: üle pika aja pere ja ka vanematega koos. Olen nii kaua ära olnud, et tunnen suurt puudust sõpradest, ning mis seal salata, ka Eesti toitudest. Selliseid hapukapsaid ja suitsuvorsti ei saa kusagil mujal.

Hannes Võrno on Eesti kaitseväe kontingendi teabeohvitser.

Ivar Värk (36)

Kommentaarid
Tagasi üles