/nginx/o/2013/12/20/2709528t1h63bd.jpg)
Kaugel ja kaua kodunt ära, pikad lennud ohtlikus taevas... Eesti vilunud kopteripiloot usub, et vähemasti väike tütreke on tema üle uhke. «See on isale väga suur asi,» lisab ta.
Hiljuti sattus mulle siin, Afganistanis, kuhu Eesti ajakirjad jõuavad enamasti siis, kui kodumaal uus number juba trükipressi vahel, silme ette intervjuu näitleja Elina Reinoldiga. Ta ütles seal kuldsed sõnad: õnn on siis, kui pole sõda. Olen temaga sama meelt. Miski muu pole nii kaalukas, et pere ei võiks jõuluõhtuks kokku tulla.
Jõuludeks jõuab koju ka Eesti õhuväe kopteripiloot major Ivar Värk, kellega mõni aeg tagasi sõjaväebaasis keset Helmandi kõrbe juttu ajasime.
Milline on olnud kõige rabavam vaatepilt kopteri pardalt, mida niisama maa peal ei näe?
Mitte et seda nüüd maa peal ei näeks, aga kord oli veider juhus, kui harjutasime õppustel maandumist ettevalmistamata platsile tundmatul alal, ja maanduma hakates avastasin, et täpselt sel platsil, kuhu olin otsustanud maanduda, võttis noor tütarlaps päikest. Ma vist polegi näinud, et keegi end nii kiiresti riidesse paneb...
Uudistest kostab aeg-ajalt, et kaduma läinud inimest otsiti kopteriga. Kas see pole nõela otsimine heinakuhjast? Jääb piloodil üldse aega maa peal detaile märgata?
Kahtlemata tuleb see aastate ja kogemusega. Üks, mis kindel: otsides pead olema täielikult keskendunud, sa n-ö skaneerid silmadega ruut ruudu haaval maastikku ja otsid sealt pisimatki detaili, mis tundub keskkonda sobimatu – värvid, muutused maastikul ja muu, mis võib olla inimese tekitatud. Sa ei saa sel ajal mõelda millelegi muule.
Ausalt öeldes on väga eriline tunne, kui õnnestub kellegi elu päästa. Mina olen seda kogenud kahel korral. See on ka rõõm sellest, et suur vaev, mis on koolis õppimisele kulutatud, on läinud asja ette. Sama on lendudega siin, Afganistanis. Sa tajud, et sinu töö on väga vajalik oma meeste toetamisel õhust.
Millal tekkis tõsisem huvi lendamise vastu?
1995. aastal soovisin astuda Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, aga kaks punkti jäi puudu. Seejärel vedasin aasta aega metsaveotraktoriga puid metsast välja. 1996 proovisin uuesti ülikooli astuda, siis jäi puudu üks punkt. Kuulsin, et on avatud uus kool, lennukolledž, kus muu hulgas õpitakse ettevõtte majandust jms. Kui olin kolledžis teisel kursusel, avati Eestis kopteripiloodi kursus. Otsustasin minna ja nüüd saan öelda, et tegin väga õige valiku. Muidugi pole sellega kaasnenud mingit kosmilist sissetulekut, tõmbab hoopis miski muu.
Ilmselt oli sinu elu esimene lennusõit siiski reisijana, mitte kokpitis?
Ei, sugugi mitte. Istusingi esimest korda lennukisse 1997. aastal, kui alustasime lennutreeningutega, ja kohe kokpitti, vasakule istmele. Esimene lend oli väikese Cessna 172ga. Küllalt segased tunded olid: nähes, kuidas maa kaob alt ära, tuleb tahes-tahtmata mõte, kas see, mida järgmiseks teen, on õige liigutus. Nüüd on pigem nii, et mida madalamal oled, seda õudsem tundub.
Paljudele on tuttavad muusikute omavahelised kalambuuritsemised teemal, kes mängib üht, kes teist pilli. Kuidas on need asjad pilootidel isekeskis?
Lennuki, eriti hävituslennuki piloot tunneb ja ei varja seda, et on kraad või paar kõvem tegija kui kopteripiloot. Ehk nagu me naljatamisi teame kasvõi komöödiafilmist «Top Gun»: need on mehed, kes rohkem naisi saavad. Aga jah, olen seda palju kordi kogenud, et kui satud mõnel suuremal õppusel kusagil ruumis teistega kokku, ega siis [hävitaja] F-16 piloodid sinuga juttu tegema tule...
Aga sind ei kisu hävituslennuki piloodiks, F-16 kokpitti?