Esimesed eestlased jõudsid Brasiiliasse oletatavasti millalgi 19. sajandi kolmandal veerandil, kuid märkimisväärne eesti kogukond kujunes Brasiilias Esimesele maailmasõjale eelnenud kümnendi jooksul, mil sinna siirdus hinnanguliselt 500–1000 eestlast, olles ajendatud eelkõige soovist saada maaomanikuks.
Eriliselt ligitõmbavaks muutus Brasiilia väljarännuhimuliste eestlaste jaoks 1920. aastate keskel, kui sealne valitsus pakkus sisse rännata soovijaile lühikest aega tasuta transporti üle ookeani, et leevendada suurt tööjõupuudust. Aastatel 1924–1927 jõudis prii küüdiga või omal käel Brasiiliasse üle 2300, kahe maailmasõja vahel kokku umbes 3000–3500 eestlast. Suur osa neist asus esialgu elama kohviistandustesse, kus aga olme- ja töötingimused olid sedavõrd rasked, et sealset elu võrreldi tihtipeale orjapõlvega.
/nginx/o/2013/12/20/2709194t1h446c.jpg)